"Sina"

"You"

Caroline Kepnes

Tõlkija Marianne Ots

Toimetaja Ivi Vinkler

Kirjastus Tänapäev, 2020 

384 lk

Kõik armastuslood algavad samamoodi. Poiss kohtab tüdrukut ja sealt edasi on kõik ilus ja imeline. Loomulikult tekivad ka möödarääkimised, aga lõpuks päästab armastus maailma ja kõik elavad õnnelikult elu lõpuni. 

See lugu ei ole armastuslugu. Armastusega pole selles loos midagi pistmist. 

Mulle meeldis väga, kuidas autor oskab tungida kinnisideede käes vaevleva inimese mõttekäikudesse. Sest teatud piirini ei erinegi obsessiivne käitumine tõelisest puhtast, siirast, õrnast armastusest. Kui palju on neid, kes ei tee uuele silmarõõmule vähemalt minimaalset tausta kontrolli? Mina küll teen. Googeldan. Vaatan üle sotsiaalmeedia kontod. Kontrollin nende äriregistri andmeid. Jätan meele sünnikuupäeva. Piilun natuke ka nende endist elukaaslast ja tema sotsiaalmeediat. Ja teate mis, kui minule huvi pakkuv mees vähemalt samasugust kontrolli minule ei tee, siis ma olen veendunud, et ta pole minust huvitatud. Suures plaanis - selleks ju sotsiaalmeedia kontosid luuaksegi, et meid märgataks. Me jagame postitusi, et meid kuuldaks ja tähele pandaks. Kui me ei tahaks, et meid nähtaks, siis me hoiduks sotsiaalmeediast. Seega, mingil määral on selline huvi tänapäeva ühiskonnas normaalne ja heakskiidetud. Võiks isegi öelda, et julgustatud. Kuidas sa lähed kohtama võõra inimesega, kui sa ei tea temast midagi? Suitsiidne oled või? Äkki tal on kodus naine ja kolm last ja sina naiivitar ronid kuhugi. Tagala tuleb kindlustada.  

Aga psühhopaadi käes on sotsiaalmeedia relv, mida kasutatakse ohvri kontrollimiseks ja mõjutamiseks. Ja seda, kui lihtne seda teha on, seda raamat ka näitab. Veidi järjekindlust ja pisut õnne ning voila! Inimene ei saa arugi, kui haavatavaks ta on end ise vabatahtlikult muutnud ja kuidas temaga mängitakse. 

Lisaks meeldis mulle, kuidas autor näitab ära kinnisidee toimimismehanismi. Inimene vaimustub. Ta mõtleb juurde igasuguseid ilusaid omadusi ja taustalugu, selleks et õigustada oma kiindumust. Aja jooksul ta märkab ka neid teisi asju, mitte nii ilusaid, ebameeldivaid, eemaletõukavaid. Aga ta ei usu reaalsust, vaid on kinni oma esialgses versioonis. Ta pole armunud inimesse, vaid kujutlusse temast. Kui reaalsus lõpuks kohale jõuab, siis võetakse seda isikliku solvanguna, reetmisena. Ja reageeritakse vastavalt. 

Iseenesest mulle lugu meeldis. Püsis kenasti koos, ei vajunud ära. Lõppes loogiliselt ja ei olnud tunnet, et kuidagi punnitatud oleks. Mis mind häiris, oli keelekasutus. Ma saan aru, või ma arvan, et saan, miks autor arvas, et peab end väljendama nii nagu väljendas. Sest meil, lugejail, oli ju vaja tunda anti kangelase vastu tülgastust ja meelepaha. Teades, et tema lugejad on peaasjalikult õrnemasoo esindajad, on vaja luua kuvand vulgaarsest ja himurast kiskjast. Aga kui me korraks mõtleme minu kõigi aegade kõige lemmikumale psühhopaadile, Hannibal Lecterile, siis tema ei kasutanud ebatsensuurset sõnavara. Ta oli kõrgelt haritud, väärikas ja väljapeetud. Ometi ei tekkinud kunagi kahtlustki, et ta paha on. Ja ma arvan, et see lugu oleks ka väga kenasti töötanud, kui autor oleks oma pahalase natuke sümpaatsemaks kujundanud. Usun, et ehk isegi paremini. Eeldused olid ju loodud - raamatukaupmees, palju lugenud, ilmselgelt intelligentne. Niimoodi oli liiga lihtne. Eksitav. Jääb mulje, et me päriselus kiskjaga kohtudes kohe aru saame, kellega tegemist. Kuigi tegelikult ju ei saada. Kui palju on neid lugusid, kuidas manipuleerijad süstemaatiliselt oma ohvrite päid segi ajavad, olles ülimalt galantsed ja sümpaatsed. Aga noh, tema raamat, tema otsus. 

Seriaali olin ma ammu juba ära vaadanud. See mulle väga ei istunud. Mulle see kutt ei meeldi, kes peaosas oli. Nüüd kui raamatut lugesin, vaatasin natuke uuesti seriaali ja ma ütleks, et tegemist on kahe erineva teosega. Raamat meeldis mulle tunduvalt rohkem.