Kolm ampsu

Kaks ja pool raamatut olen veel lugenud, mille kohta võiks märgi maha jätta. 

"P.S. Ma armastan sind"

Originaalis "P.S. I Love You"

Celia Ahern

Kirjastus Turdus, 2020

Tõlkija Mai Torim

Toimetaja Helen Roots

437 lk

Selle raamatuga juhtus nii, et kirjastus leidis mu blogist ühe nende teise raamatu arvustuse, võttis minuga ühendust ja küsis, et kas nad võivad linki jagada ja vastutasuks kingivad mulle raamatu. No mis saab mul selle vastu olla? Kui ma eelmisel aasta sünnipäeval sain Isand Konnalt raamatusse autogrammi, siis see raamat jõudis minuni ka umbes-täpselt tähtpäeva paiku. Raamat on väga korralik. Kõvade kaantega, peo all mõnus silitada ja kujundus on ka kaunis ning viisakas, kinkeraamatuna ideaalne. 

Kahjuks aga ei istunud mulle üldse. Kuigi ma olen raamatul põhinevat filmi mitu korda näinud ja see on mulle pigem meeldinud, siis romaan ei sobinud mulle üldse. Fännid teavad, et mul on tõrge armastusromaanide vastu. Ja selletõttu ma ei arvusta ka. See poleks aus. Ma usun, et need, kes naudivad pehmeid ja naiselikke lugemispalasid, kindlasti leiavad sealt hingele kosutust. Nii palju, kui ma seda lugeda jaksasin, oli lugu armas ja tore, just selline, nagu enamasti lemberomaanid on. Lugu noorest kolmekümne aastasest naisest, kes kaotab oma abikaasa ja parima sõbra. Tal tuleb toime tulla leinaga ja oma elu kokkulappimisega. Kuna abikaasa suri haiguse tagajärjel, siis oli tal aega teha ettevalmistusi, nõnda, et pärast tema surma saab lesk iga kuu mehelt kirja, milles nügib naist mugavustsoonist välja astuma ja eluga edasi minema. No nunnu, on ju. Kuna ma raamatut lõpuni ei lugenud, siis ei tea kuidas see lugu raamatus lõppes, aga vähemalt filmis leidis naine endale uue mehe ja loetu põhjal jäi mulje, et ka raamatu süžee liikus sinna suunda, mingid mehed seal igatahes neiu ümber tiirutasid. Usun, et õrnahingelistele ja normaalsetele naiselikele naistele võiks see olla väga ilus kingitus. See on mulle ka ilus kingitus, raamaturiiulisse sobis väga kenasti. Petab ehk tulevased potentsiaalsed peigmehe kandidaadid ära ja arvavad, et ma olen ka tegelikult ikkagi armas ja tore tütarlaps, mitte kalgi südamega Stieg Larssoni fänn. (Mida ma ka muide ikka veel lugenud pole, kuigi triloogia mul kenasti kodus aukohal on. #piinlik)

"Kahtlusalune"

Originaalis "The Suspect"

Michael Robotham

Tõlkija Hana Arras

Toimetaja Mari Kolk

Kirjastus Ersen, 2005

405 lk

Kuna mulle autori "Ema saladus" hirmsal kombel meeldis, siis otsisin kohe ka tema teisi teoseid, mida, minu suureks kurvastuseks, on maakeelde andestamatult vähe tõlgitud. Aga ühe sain Raamatuvahetusest tellitud. 

"Ema saladus" meeldis mulle rohkem. Oli tunda, et autor on kirjutades kätt harjutanud ja lugu oli sujuvam. "Kahtlusalune" oli alguses veidi pikaldane ja segane, liiga palju tegelasi ja liine ning ka kokkusattumusi. Hiljem muidugi selgus, et polnudki kokkusattumused, vaid muster. 

Üsna hea lugemine, psühholoogiline triller. Minu lemmikžanr. Ei pettunud. Paari päevaga oli loetud. 

"Ka naabrid nutavad"

Susan Luitsalu

Toimataja Anu Rooseniit

Rahva Raamatu kirjastus

272 lk

Selle raamatuga oli nõnda, et tegelikult ma seda osta ei planeerinud. Tahtsin lugeda küll, aga kavatsesin raamatukogust laenata. Aga siis nägin Rahva Raamatu Instagrami reklaami hoopis ühele teisele raamatule, mida mul absoluutselt kohe vaja oli ja otsustasin, et kui ma juba tellin, siis võin ju midagi veel võtta. Nii see naabrite raamat mulle koju jõudis. Ja tahate nalja teada? See raamat, mille pärast ma tellimuse üldse esitasin oli neil vahepeal otsa saanud ja seda ma ei saanudki lõpuks. Tüüpiline, ma ütlen! Lähed poodi võid ostma, tuled tagasi kolme kaamelikoorma täie tavaariga ja mida sa ei ostnud oli see neetud võipakk, eks ole! 

Aga raamat ise on tore. Susani stiil mulle meeldis juba tema reisikirjadest ja ka nüüd ei pidanud ma pettuma. Väga ilusti ja loogiliselt kisub ta keskklassi väljapeetud daamidelt/härradelt maski eest, nii et kogu nende inetus ja salajased pahed on alasti ja valla. Segu Tammsaare "Tõest ja õigusest" ja Meeleheitel Koduperenaistest. Kõigil on saladused ja ihad, kõik tahavad endast normaalse ja funktsioneeriva inimese kuvandit luua, aga kardinate taga oleme kõik lihast ja luust inimesed, edevad, hirmul, ebakindlad, labased, õnnetud ja kadedad. Kadedad naabri muru peale, tema Porsche, tema kõhulihaste ja edukuse. Kui midagi kobiseda, siis oleks võinud edasi minna see lugu, kuidagi liiga järsult lõppes. Aga ehk annab see siis seemne mõneks järgnevaks teoseks. 

Raamatus mainib Susan, et Mustamäel on võimalik nii elada, et naabritega üldse kokku ei puutu ja nende elust midagi ei tea. Noh, eks ole, mina kui põline mustamäe elanik vaidlen kategooriliselt vastu. Seda kindlasti, et eramurajoonis puututakse omavahel rohkem kokku ja ehk väikses kommuunis on ka lihtsam suhteid luua, aga kuidas Mustamäel nii elada, et naabritest ööd ega mütsi ei tea, seda ma ei oska küll õpetada. Just sel ajal, kui raamat mul lugemisel oli, juhtus alltoodud lugu. 

Parkimisest olen ma vist juba rääkinud, et meil sellega kitsas. Eelmisel aastal samal ajal oli koguni üks intsident, kus sain kirja, milles mind naabrite tagakiusamises süüdistati ja muu selline jura. Igatahes, natuke ehitati meile parkimisruumi juurde ja ka tänu parkimiskontrollile on olukord veidi leevenenud. Enamasti saan ma ikka oma maja ette pargitud ning pole üldse haruldane, et koguni oma akna alla. Aga siis tuli meil ju lumi maha ja kuigi ühistu esimees koos mitme teise vabatahtlikuga lund parklast koristas, oli seda ikkagi rohkem kui muda. Mis tähendas, et pargiti nii nagu juhtus. Üks selline auto jäi aga risti kahe parkimiskoha peale ka pärast seda, kui lumi ära sulas. Ja no pargi kuidas tahad, kui üks suur maastur diagonaalis üle kahe parkimiskoha pargib, siis ega midagi ei tee. As luck would have it, olin ma just köögis pannkooke küpsetamas, kui see taat lõpuks oma künaga minema paarutas. Mina naiivselt eeldasin, et ta tagasi tulles siis õigesti pargib, no joonte vahele, mitte üle. Aga ei, ätt vaatas, et teised on üle rea parkinud ja tema sättis taas süüdimatult oma käru nii nagu see ennegi oli. No ja saate siis aru, mida ma tegin? Kiskusin akna lahti ja hõikasin taadile üle parkla, et parkigu ikka õigesti. Vanamees ei kuulnud hästi, sest meil ju see Tammsaare tee seal lookleb, tuli mulle otse akna alla tudisedes, Maxima kilekott näpus, karvatuustid kõrvadest välja turritamas, et mis sa latseke seal huikad. Vehkisin siis kätega, et vaata papi, sa oled ju pahasti parkinud. Õigustas kohe, et ta selle teise järgi parkis. Ma saan aru küll, kullake, aga sa oled mitu nädalat valesti olnud seal, teistel polnudki võimalust õigesti parkida, aga nüüd nagu ruumi on, et pange õigesti ja teised saavad ka ökonoomselt oma sõidukid laduda. Jupp aega vaatas oma autot ja triipe. Küsis, et kuidas ta siis peaks panema. Plõksisin veel vastu, et nalja teete või noormees, millal te load saite, kas siis polnud veel pealinnas nii palju autosid, et hobukaarikute vahele ära ei mahuks. Pakkusin, et ma võin ise tulla ja ära parkida, kui see keeruline on. Ei, seda polnud vaja. Liipas tagasi auto juurde, pani kilekoti asfaldile ja ronis rooli taha. Kümme minutit parkis seda autot seal, liialdamata. Sõitis välja, tagurdas, tuli autost välja ja uuris, et kas sai joonte vahele. Lõpuks sai, veidi kreenis see asi seal on, aga noh, inimene pingutas, eks ole. Ja ma mõtlesin isekeskis, et ma olen nüüd siis see tante, kes lõugab akna peal teiste pihta. Mis see järgmine tase on? Hakkan hulkuvatele kassidele kilupäid ja kajakatele hallitanud sepikut pilduma või?