"Mātes piens"
Nora Ikstena
Tõlkinud Ilze Tālberga ja Margus Konnula
Toimetanud Krista Leppikson
Hunt Kirjastus OÜ, 2018
224 lk
See oli minu esimene lõunanaabrite kirjapala. Mitte miski selle kujunduse juures ei kõnetanud ega tõmmanud mind. Üks sellistest juhtudes, kus tuleb tunnistada, et välimus on petlik.
Mulle meeldis väga. See kuidas ta oli kirjutatud ja see millest rääkis.
Pean ütlema, et olen siiani veidi sõnatu. Raamatus oli kõik öeldud, mida ma siin ikka targutan.
Lugu kolmest emast. Jah, ma ütlesin kolmest. Kes on lugenud ütleb kohe, et heal juhul kahest, aga ma jään öeldu juurde. Oli ema, kes oli ema oma tütrele ja hiljem oma tütre tütrele. Oli ema, kes oli tütar oma emale ja tütar oma tütrele. Ja oli ema, kes oli ema oma emale.
Kuigi teema on puhuti raske, siis raamat ei olnud raskemeelne. Vähemalt mitte minu jaoks. Oligi kirjeldatud emaduse raskust. Füüsilist ja emotsionaalset koormust, mis sellega kaasneb. Mul on ainult hea meel selle üle, et ma ise enam ema olema ei pea. Raamat tõi meelde nii palju asju, mida ma mäletada ei taha. Süümepiinad laste ees, et ma pole olnud neile parim võimalik ema. Et pole nendega aega veetnud nii palju, kui oleks võinud ja pidanud. Pole hellust ilmutanud. Isegi sellepärast tunnen jätkuvalt süüd, et ükski neist polnud planeeritud. Mu pojad on imelised, nad oleksid väärinud paremat ema ja ilusamat lapsepõlve.
Kui ma loen mistahes beebiblogi, või räägin teiste emadega, siis mulle tundub, et emadusega kaasnebki alatine süütunne. Alati tundub, et saaks paremini ja teised emad on nii tublid, ilusad ja head, mis mul ometi viga on, et minul see kuidagi ei õnnestu? Rohkem kui korra olen mõelnud, et mu laste elu oleks ilma minuta parem. Nii kaugele pole jõudnud, et minema minna. Sest ma tean, et nemad ei näeks seda nii. Nemad mõtleks, et nemad ei kõlvanud mulle ja et ma jätsin nad nende pärast maha, et neist ei piisanud, kuigi ei piisanud minust. Ja ma ei julge küsida, et kas neil oli õnnelik lapsepõlv või kas nad tundsid emaarmastusest puudust. Sest, mis siis kui nad ütlevad seda, mida ma kõige rohkem kuulda kardan?
Ikstenat on palju tõlgitud ja enamus on mulle meeldinud. Sama põlvkond, sarnane ajalooline taust riikidel jne.
VastaKustutaKui Läti 100 sai (ja meie ka), siis ma seadsin omale eesmärgi lugeda võimalikult palju lätlaste kirjandust. Eestis on üllavatalt palju tõlgitud, nii nõuka ajal kui praegu. Nagu ma hiljti ühest artiklist lugesin, pole Läti olnud meile majanduslikult nii kasulik ja ihaldusväärne kui Soome. Ja sellepärast on rohkem õhatud Soome poole. Mis on minu meelest viga, mis tuleks parandada. Mul enesel on lätlastega palju soojemad suhted kui teiste naabritega. Ilmselt on inimestega vedanud.
Jaa, mind ka kõnetas see sama põlvkond, kuigi ta on vist pigem mu ema põlvkonnast, aga ikkagi kuidagi väga lihtne ja hea oli teda lugeda. Tõmbaks paralleeli Mudlumiga. Ilmselt tulebki silm lahti hoida ja enda lugemust rikastada. 😊
Kustuta