Pika hambaga

Mitmest blogist on viimaste päevade jooksul söömise ja toiduteema läbi jooksnud ja mul on ka vaja sõna võtta. 

Esiteks - ma olen Sinuga nõus, minu meelest on ka need suured pakendatud hakkliha ja muud lihakarbid täiesti arulagedad. Miks ei võiks vaakumpakendites lihatooteid müüa? Mina, kes ma tellin oma nädalatoiduvarud ette ära, oleks kohutavalt õnnelik, kui ma ei peaks kolmandikku sellest kraamist ära viskama, või maitseainemägedega maskeerima, sest mul lihtsalt ei mahu kogu see õhk sügavkülma. Ja üldse, on aeg hakata mõtlema sellele, et on peresid, kus kasvab rohkem kui 2,5 last ja pole vaja meid selle 400 grammise pakendiga narrida. Kilosed konteinerid, paluks. Ette tänades.

Teiseks - ka minu lapsed on alati väga hea söömaga olnud. Isegi kui lasteaias nende kohta mingeid muid märkusi polnud, siis alati kiideti, et söövad ja magavad hästi. No midagigi. Joonistada ja plastiliinist plätserdada oskab iga teine, sellega kasvatajatele meelde ei jää. 

Nädala ostukorv

Kõige pirtsakam sööja on olnud Krahv von Kolmas. Mis on tegelikult naljakas, sest tema oli see poiss, kes neljandaks elukuuks kaalus juba 10 kilo (sünnikaal oli 4,150 kg) ja ma olin sunnitud talle tahket toitu juurde andma, sest ta oli pidevalt näljane. Mälu võib mind petta, aga minu meelest alustas ta kohe putrudega ja kuue kuuselt sõi juba ka liha. Ma tean küll, et kõik targad raamatud seletavad, et nii noortele ei tohi anda, aga no sõi ja oli väga õnnelik beebi. Siis ta kasvas suureks ja hakkas rääkima, et riisi tema ei söö ja tatart. Siiani hea meelega ei söö, aga vähemalt ei öögi enam ja ei korralda näljastreike. 

Üsna tavaline on laste puhul vist ka see, et näiteks oliive, kappareid, hallitusjuuste ja muud sellist peenemat toitu väga ei taheta. Paljud kasvavad sellest välja. Nüüd ka kaks vanemat poega degusteerivad hea meelega erisuguseid juuste ja annavad hinnanguid. Aa, ja seeni ei söödud ka meie majas pikalt. Või õieti, ma sain üksi kõik need seened ära süüa. Nüüd enam mitte.

Kärbes oli samuti pikalt oma isiklikul dieedil. Nimelt sõi ta kuude kaupa ainult makarone. Ilma lisadeta. Soola ja võiga maitsestatud keedumakarone. Ta võis terve poolekilose paki üksi nahka pista. Sai veel kurjaks, kui jagama pidi. Mäletan, et natuke olin mures küll, et kas ta ikka saab sealt piisavalt toitaineid kätte, aga see ei kestnud kaua. Nüüd on tal tekkinud ränk vastumeelsus herneste vastu. Minu meelest tekkis see tal üleöö. Varem ei meenu, et tal sellevõrra tugevad tunded herneste osas oleks olnud. Mulle tundub, et see tekkis tal siis, kui me tegime koos temaga kokandustunniks kartulisalatit. Õpetaja oli mingi retsepti ka saatnud, aga nagu, kes meievanustest siis poleks omal ajal tonnide viisi kartulisalatit teinud? Mitte ükski pidu ega üritus - sünnipäevast peielauani, ei möödunud ju ilma kartulisalatita, igatahes, me tegime minu retsepti järgi (kartul, porgand, sinkvorst, hapukurk, õun, herned, tomat, muna, hapukoor, majonees, tsipa sinepit ja musta pipart, no soola ka veidi) ja ma kahtlustan, et kuna õpetaja retseptis herneid polnud, siis sellesse ei suhtutud heakskiitvalt. Õuna ja tomatit ka tegelikult polnud, aga neid topin ma ise igasse salatisse, seega ilmselt oli see maitse aktsepteeritav, need konservherned aga... Tatart armastab ta täpselt nii palju, kui tema vanem vend seda põlgab. Kärbes on ainuke, kes sööb tatart samamoodi nagu makarone - lihata, soola ja võiga. 

Kartulisalat

Enda kohta ma ei oska eriti midagi öelda. Ma arvan, et ma söön suhteliselt kõike, aga mul peab olema õige tuju. Kui mul on õige tuju, siis võin nädalate kaupa kolm korda päevas üht ja sama toitu süüa. Ja siis kolm aastat enam ei taha seda nähagi. Banaanidega oli nii. Mingi aeg sai neid liiga palju söödud ja siis ei suutnud ma relva ähvardusel ka ühtegi suu sisse võtta. Nüüd vahel ikka mõne söön. Üks asi, mida ma võin iga ilmaga ja iga tujuga süüa on ahjuvõileivad. Ma arvan, et kui lapsed kodust välja kolivad, siis ma muud ei söögi edaspidi. Tuunikalavõileivad, singivõileivad, kolmejuustuvõileivad. Ma olen isegi hakklihaga võileibu teinud. Noh, praen hakkliha paprika ja sibulaga pannil ära, maitsestan ja laotan röstsaia viilule, lisan killukese sinihallitusjuustu, tomativiilu, veidi hapukurki, kõige otsa veel tavalise atleediviilu, mis seda kremplit koos hoiab, ahju ja 7 minuti pärast on valmis. Mõistagi tuleb seda noa ja kahvliga süüa, sest muidu panevad koostisosad plehku. Tavaliselt teen ma sinna kõrvale veel mõne lihtsa salati - jääsalat, kurk, tomat, roosipipart ja ürdisoola. Ja võileivad on minu meelest absoluutselt universaalne toit. No kellele ei meeldiks võikud? 

Vahel lapsed riidlevad minuga, eriti Kärbes, ja targutavad, et kas ma päris toitu ei kavatsegi teha. Siis ma teen neile makarone hakklihaga. Sellist traditsioonilist kartul + hakklihakaste, meil kodus eriti ei sööda tehta. Ilmselt kui keegi teeks, siis ka söödaks. Aga ma ei taha väga neid jahukastmeid teha, ausalt öeldes. Pigem siis teengi juba ahjuliha näiteks. Üks liharoog, mida ma ka hea meelega teen käib nõnda: sealiha tükid panna koos hakitud sibulaga, mida on pea sama palju, kui liha, no näiteks 2 kilo liha kohta 1 kg sibulat (ma tuletan meelde, et meil elab majas 3 teismelist poissmeest, kõik kokku viis meetrit ja nelikümmend kolm senti, ja üks pooleteisemeetrine kopikatega täiskasvanu), ahjupotti, maitsestada soola, pipraga, ma olen sinna vahel ka muid põnevaid maitseaineid juurde visanud, näiteks rosinaid ja nelki, ja jätta kaheks tunniks ahju. Vett pole vaja lisada, sest kui liha higistab, siis tekib potis piisavalt niiskust. Sibul küpseb selle ajaga mõnusalt pehmeks plögaks ja on põhimõtteliselt kastme eest. Juurde siis keeta juurikaid, või kui keegi tahab eriti vaeva näha, siis võib ju ahjus neid küpsetada. Igatahes, väga toitev ja mõnus roog saab nii. 

Ausalt, mul on kodus teisi taldrikuid ka, ma ei tea kuidas pildile ainult need alati jäävad

Õnneks söövad mu lapsed isegi kala. Aga see on olnud pikema treenimise tulemus. Päris pisikestena söödi ainult tuunikala, sest see maitseb nagu hakkliha. Siis hakati ka lõhet sööma. Pikalt tegin ma hapukoore sisse uputatud heeringat ja Jannsoni kiusatust ainult endale. Siis, ilmselt suurest näljast, hakkas ka abikaasa seda proovima ja ei surnudki ära. Kuni ühel hetkel märkasin, et olin teinud Jannsoni kiusatust ja enne kui mina seda maitsta sain, olid lapsed juba kõik pintslisse pistnud. Sellepärast ma vist polegi kunagi väga muretsenud, kui lapsed mingit toitu kohe suure hurraaga jumaldama ei hakka. Proovivad ja küll ära harjuvad. Ja kui ei harju, noh, õnneks me ei ela sõja ajal ja midagi ikka kõhtu leiab, kasvõi võileiva.

Ma ei tea, läks kuidagi retseptide kirjelduseks kätte, seda eesmärki polnud. Aga süüa meile meeldib ja sööme palju. Sellepärast ühel meist ongi pidevalt vaja "viimased kaks kilo" maha võtta.