Toidu raiskamisest

Mae kirjutas nii hea postituse, et ma pidin kohe vastama ja kuna mu vastus oleks ilmselt tema kommentaari kinni jooksutanud, ma ei tea palju blogger neid kirjamärke seal lubab, siis otsustasin oma, Maest erineva, kogemuse siia ära tuua. Teemaks siis toidu äraviskamine.

Mina, õieti meie leibkond, ongi see kes aastas ilmselt mitukümmend kilo toitu ära viskab. Kes nüüd toolilt maha kukkus, et kuidas on võimalik peres, kus kasvab kolm murdealist noorukit, toitu ära visata, siis palun lahkesti mugavama istumisaluse endale leida. Kohe läheb veel hullemaks. 

Süsivesikud, valgud ja rasvad

Nendel nädalatel kui ma olen kodus, kas siis kodukontoris, puhkusel või mõnel muul põhjusel, siis läheb meil vähem toitu raisku. Sest minu lastel on vist osaliselt päritud oskus külmkapi kõrvale nälga surra. See tähendab, et kuigi ma teen korralikult süüa vähemalt neli korda nädalas (sageli teen ma mitu toitu korraga valmis, sest kui ma juba nagunii köögis olen, siis võin ju kohe rohkem teha, et ei peaks iga päev pliidi taga higistama) ja panen kõik kenasti külmkappi. Palun võtke, soojendage mikros üles ja head isu! Reaalsus on see, et see toit jääb sinna nii kauaks, kui ma tulen töölt koju, ise selle üles soojendan ja taldrikule koos garneeriga serveerin, küünlavalgel laua katan ja kõrvale Silvia Ilvese esinema kutsun. Või noh, umbes nii. Külmkapist tuvastatakse meie peres ainult juust, sink ja piim müsli kõrvale. Põhimõtteliselt kõik, mis ületab kuute põhitoiduainet - sai, või, juust, sink, hommikuhelbed, piim - on minu enda isiklik meelelahutus ja hobi. 

Ei, ärge saage valesti aru, muidugi söövad nad hea meelega peaaegu kõike, mida ma valmistan. Aga eeldusel, et ma selle neile ka nina alla topin. Minu jaoks on progress see, et ma ei pea neid lusikaga toitma. 

Karpides on minu lõuna, mille valmistan õhtul ja võtan hommikul tööle kaasa.
Kui kedagi väga huvitab, siis chili con carne ja värske salat.

No ja siis ongi nii, et mul on kõik toit valmis, aga kuna seda ei sööda, siis see läheb halvaks ja prügikasti. Maini ka seda, et mul pole kombeks koju ebatoitu osta. Kohukesi, kohupiimapastasid, küpsetisi ja muud sellist, mis täidab korraks kõhu, aga toiteväärtust ei oma. Kui see oleks case, siis ma ei imestaks. Aga pole. Nagu ma olen siin ka korduvalt maininud, siis võileivad pole päris toit ja kui ma põhiroa kõrvale salatit ei serveeri, siis ohitakse pettunult, ning lemmikroog on üldse Caesari salat. 

On juhtunud ka seda, et kuna ma üritan poes käia kuni kaks korda nädalas, siis ostan asju, mida me ei jõua ära süüa. Peamiselt sellised toidud, mida lapsed nagunii ei sööks - kodujuust näiteks on selline asi. Ka puuvilju ja juurikaid olen ära visanud, sest kuigi need on alati silma all ja kõigile lahkesti võtmiseks, siis nendega on sama teema, et kui ma neid sektoriteks ei lõika ja konkreetselt hammaste vahele ei topi, siis need jäävad söömata.

Rabarberikook

Kui ma tulen nüüd selle hallitusteema juurde, millest ka Mae põhjalikult kirjutas. Lisaks on mul üks poistest pisikufoob. Ma olen ise Maega sarnane - et see väike hallitus ei tee minu meelest midagi, tasuta penitsiliin, eks ole, aga poiss on nagu hallitus füürer, kes kohe terve pätsi saia konteinerisse saadab, kui talle tundub, et see pole enam kõige värskem. Räägib mulle ka nendest nähtamatutest hallitusniitidest ja muust. On an unrelated note: ma peaks vist selle Imelise Teaduse püsikorralduse canceldama. 

Saiast rääkides, ka kõik nukid ja kontsad igasugustel pagaritoodetel rändavad prügimäele. Kui mina olin laps, siis sunniti mind neid kontsasid sööma, sest teate ju küll, mida kiimas vanamehed noortele tütarlastele nende söömise kasulikkuse kohta pajatasid. No ja tulemus on käes ka, kuigi ma kahtlen sügavalt, et see saia söömisega kuidagi seotud on. Aga no poistele sellist udujuttu ju ei aja, on ju. Igatahes. Vahel ma olen neid päästnud ja kuivatanud ning riivsaiaks teinud, aga alati ei jõua. 

Veel üks nüanss on ka see, et mina teiste jäätmeid ei söö. Kui lapsed väiksed olid, siis sõin. Kõik sõin ära, sest toitu ei tohi ju raisata. Minu päritolu peres oli selliseks prügihundiks minu isa, kes lõpuks 55-aastaselt ketsid nurka viskas, sest ta sisuliselt sõigi ennast surnuks. Kõik tema tervisehädad olid seotud ülekaaluga. Seda talle arstid korrutasid ka, aga ta vist ei hoolinud väga. Noorena oli ta pigem saledapoolne. Aga siis hakkas teiste jääke ahmima, tal oli ka nimelt 4 last. Kui lapsed suured olid, siis ei suutnud ta seda õgimist lõpetada ja nii ta oma enneaegse lõpu leidiski. Mul õnneks läks natuke paremini, ma tegin sellele asjale vist pärast kolmanda lapse sündi lõpu. Mees polnud nõus laste taldrikuid tühjaks sööma, sest iiuu, mingi tite ila, on ju, aga samas polnud tal probleeme, mid sangadest näpistada ja kehakaalu kommenteerida. Kui ma lõpetasin teiste taldrikute tühjaks söömise, langes mu kaal ja pärast seda on see suures plaanis üsna samas vahemikus püsinud. 

Ma loodan, et selle fotoga ühtegi veganit ei riiva. 

Kas mul häbi pole toitu ära visata? On. Süda tilgub verd iga kord. Alati ohkan, kui jälle mingi potitäie pastat või riisi pean ära viskama. Ma ei tee seda kerge südamega. Ja ma püüdlen pidevalt selle poole, et seda juhtuks võimalikult harva. Samas, ma pole see ema, kes sunnib oma laste taldrikuid tühjaks sööma, kui nad teatavad, et see toit ei maitse või neil sai kõht täis. Ise lõpetan ka söömise siis, kui kõht saab täis, mis tähendab, et vahel olen ma oma isu üle hinnanud. 

Selline on minu aus ja puhtsüdamlik ülestunnistus. Kui teil on mulle häid, praktilisi soovitusi selle osas, et kuidas seda trendi muuta, siis olen ma üks suur kõrv.