"Minu Singapur. Praktiline paradiis"
Liis Lass
Toimetaja Triinu-Mari Vorp
Kirjastus Petrone Print, 2020
270 lk
"Minu Singapuri" on lugejad kiitnud. Või vähemalt minule on sattunud vaid ülistavad arvustused. Sellepärast ma ta ka raamatukogust haarasin. Muidu sellised Aasia maad mind väga ei tõmba, aga näiteks "Minu Dubai" oli ka nii põnevalt kirjutatud, et tihti oskab autor luua maast pildi, mis ületavad eelarvamused.
***
"Kuid kindlasti on see ka lugu julgusest, riskimisest, kohanemisest, oma mugavustsoonist pidevalt välja tulemisest, aktsepteerimisest, et oled kohati justkui eluaegne turist. ja sellest, et õnn ei ole juhuslik, vaid soosib neid, kes teavad, et tahavad parimat ja valikuvõimalusi, ning liiguvad selle suunas sirge selja ja hea tujuga."
***
"Minu Singapur" aga... Liis Lassist ei tea ma eriti muud, kui seda, et ta oli kunagi saates "Linnapreilid maal" või midagi sellist. No ja sellest ei jäänud temast just kõige, khm, intellektuaalsemat kuvandit. Kuigi ma nüüd saan aru küll, et see oli rohkem näitemäng, kui tõelisus, aga esialgne arvamus on tihti see, mis tõrksalt taandub. Aga see oli ju ammu-ammu. Inimesed ikka muutuvad. Juuksed värvitakse tumedaks, küüned lõigatakse lühikeseks ja ehk osatakse ka end adekvaatselt, lollitamata ülal pidada.
No jah, raamat algas kohe sellega, et Liis Lass tõi välja selle, kuivõrd erinev on ta tegelikult sellest kuvandist, mis minul temast oli. Ja ausalt, mul oli natuke kahju, et ta selline kuivik on. Kõik see, mida ta Singapuri juures oma sõnade järgi hindas ja väärtustas, oli minu jaoks pehmelt öeldes õõvastav. Kogu see kontroll, täielik isikuvabaduse puudumine, naabrivalve, jälitamine jne. Kõik see meenutas mulle liiga palju ühe teise totalitaarriigi režiimi, millest me alles napid 30 aastat tagasi vabaks saime. Eriti need peaminister Lee Kuan Yew tsitaadid olid nagu Vladimir Iljitš Lenini omad.... Aga noh, mina vana liberaal ja liialdaja. Jah, Liis rõhutab seda, et kui sa oled aus ja seadusekuulekas inimene, siis pole sul millegipärast vaja pabistada. Aga ikkagi meenus mulle just äsjaloetud "Emapiim" ja sealt lause "Vabadus on orjus." Mis mõttes sa ei tohi oma kodus alasti ringi käia või avalikus kohas nätsu närida? Jah, väiksed asjad, aga ikkagi. Ma arvan, et ma trotsist hakkaks seda tegema.
***
"Singapuri seaduskuulekus ja reeglid on vähemalt meie perele jätnud küll jälje. Näiteks avastan end üsna tihti juurdlemas, kas mõni tegu on ikka õige või mitte. Just sellistes pooltobedates olukordades, kus ma lausa ärritun mõtte peale, et miski võib olla keelatud ja et ma pean oma pead sellega üldse vaevama."
***
Sellega olen ka iseenesest nõus, et rehabilitatsioon kurjategijatele, mõrtsukatele, pedofiilidele ja narkomaanidele on üsna mõttetu. Pole vist mingi saladus, et vanglas kurjategijad mitte ei rehabiliteeru vaid õpivad uusi oskusi, mida siis vabanedes rõõmsalt rakendada. Ja no see, et Eestis saab mõrtsukas vist kuni 6 aastase vanglakaristuse on täiesti naeruväärne. Kas tõesti teise inimese elu on nii vähe väärt? Loomulikult on igasugusel vanglakaristusel tagajärjed. Kriminaalid ei saa isegi Maximasse tööle. Aga ikkagi. Absurd!
Kaks kolmandikku raamatust oligi kirjeldus erinevatest elukorraldustest Singapuris, seadustest, bürokraatiast. Kordusi jooksis ikka sisse, aga otseselt need ei häirinud. Viimane kolmandik aga oli juba puhas lugemisrõõm. Kusagil seal rafineeritud pereema kuvandi all oli ka Lihtsaelu-Liis. Ja siis kui temas veel see Ida-Euroopalik bitch hambaid välgutas, oli kohe eriti hea. Tasus lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar