Manifesteerimisest ja vedamisest

Ma ei tea millal see täpselt oli ja miks, aga hakkasin ennast ise blogis väikseks ja armsaks kutsuma. Alguses rohkem nalja pärast ja pärast see lihtsalt jäi. Keegi vastu ka ei julgenud vaielda, ju siis lugejatele sobis. 

No ja siis hakkas juhtuma nii, et inimesed, kes mu blogi ei loe, või loevad sporaadiliselt, hakkasid mind ka armsaks kutsuma. Armas, nunnu, pisike, kenake. Ega ma esialgu sellele erilist tähelepanu ei pööranud, mõtlesin lihtsalt, et naljakas kokkusattumus. Aga kui see juba tavapäraseks muutus, siis hakkasin arutama, et huvitav. 

Manifesteerimine nii ju töötabki. Kuulu järgi. Et kordad endale peegli ees mantrat, kui ilus, tark ja osav sa oled, viskad jalad seinale ning naudid vilju. Sellepärast ei tohikski end lolliks ja paksuks kutsuda, sest noh.. on ju. 

Seega saan aru, et on olnud viga end "vaeseks üksikemaks" olnud kutsuda. Ma hakkan nüüd ennast blogis rikkaks ja seksikaks kutsuma. Vaatame, kas kolme aasta pärast elan Viimsis villas ja Kroonika teeb minust lugusid. Stay tuned!

Õnnest ja ebaõnnest tahtsin ka veel. Sellest on paljud kirjutanud, mina ise kaasa arvatud. Rangelt võttes on kahte sorti inimesed: need, kes arvavad, et nende elu on selline nagu on, sest nad on jubedal kombel tööd rüganud selle nimel ja need, kes arvavad, et nende elu on vedamise küsimus - õigel ajal õiges kohas. Tihti kipuvad need, kes arvavad, et nemad on pidanud oma hea elu endale higi ja pisaratega välja võitlema, teiste edukust vedamiseks pidama ja ebaõnne laiskuseks. "Ah, sul lihtsalt vedas, et sa endale nii hea palgaga töö leidsid!" "Suhte nimel peab ikka vaeva nägema, ega mees muidu hea elu juurest minema ei jaluta, midagi jätsid kindlasti tegemata." 

Mina arvan, et elu on suurelt jaolt siiski vedamise küsimus. Olen kõrvalt näinud inimesi, kes terve elu kõvasti tööd rügavad, aga ebaõnn saadab neid ikka. Olenemata sellest, mille külge nad oma käe panevad, kõik laguneb ja tuhastub. Ja siis on teised, kes libisevad läbi elu nagu nuga sulavõist. Loomulikult koosnebki normaalne elu võrdses osas pingutusest ja vedamisest, aga mõnel on see asi veidi tasakaalust välja. Õnnesärgis sündinud, öeldakse vist selle kohta. 

Paarist blogist jooksis läbi teema abivajajatest. Kust see täpselt alguse sai, ma ei teagi, aga mina lugesin esimest arvamust, et "abivajaja" on lihtsalt osav manipulaator. Teisest, et inimesel ongi pahasti läinud, ärgem mõtelgem halvimat.  No jah. Ma kardan, et mina olen abi saanud rohkem, kui seda pakkunud. Seega, ma pole vist õige inimene kommenteerima. Kuidas asjad võivad käest minna ja avastada end olukorras, kus pole leivarahagi, mõistan ma vägagi hästi. Aga samas ma leian, et enamasti saaks seda ennetada. Kuigi ennetamine eeldab info omamist. Nö "lollidelt tulebki kõik raha ära võtta". Kui inimesel on põhiteadmised liitmisest ja lahutamisest, siis tõenäosus, et ta satub suurde rahalisse kitsikusse, on palju väiksem, kui neil, kes arvutada ei oska. Samas, kuigi inimene arvutada oskab, võib ta siiski hakata arvama, et tal veab ja selle vedamise lootuses teeb otsuseid, mis viivad lõpuks finantskrahhini. 

Samas, alati ei pruugi küsimus olla ka selles, et inimene on naiivne ja ootab parimat, aga läheb ikka nii nagu alati. Ka parimate eeldustega ja läbimõeldud otsuste tagajärg võib olla katastroofiline, sest aeg ja juhus. On asju ilmas, mis ei sõltu mitte kuidagi meie plaanidest. Mõelgem või möödunud poolteisele aastale. Kui keegi oleks meile kolm aastat tagasi rääkinud sellest, et maailm pannakse lukku, inimesed saadetakse kodudesse tööle, reisimisele tõmmatakse pidurid peale ja politsei kontrollib seda, kes ja kui palju tohib oma kodust väljas liikuda, oleks suurem osa inimesi lihtsalt naernud selle peale. Sellist asja ei oska ette näha ega kavavndada. Ning taolisi krahhe tuleb elus ikka ette. Elage 20+ aastat ja vaadake, kuidas majandus teeb trikke, kuidas kindlad asjad hävivad, kuidas millelegi tegelikult loota ei saa. Ainsad asjad, millele saab loota - maks ja matused, arveid tuleb ikka tasuda ja päevad on meil kõigil loetud. Ja ehk on asi minus, kuid näib, et pärast seda koroonakriisi on kraaksumist stiilis "ise oled loll ja laisk ning sellepärast sul ei "vea"" on kordades vähemaks jäänud. 

Ainus, mida õnne kohta öelda saab on see, et kui veab, siis veab kõiges ja kui hakkab viltu vedama, siis kohe korralikult. Nii see elu veereb, ühe laine harjalt teise laine põhja. 

Eelmine aasta - 2020, oli isiklikult mulle küll üks vedamise aasta. Sellele eelnev laine oli 2018. aastal. Üks unistus teise järel lihtsalt põmm, põmm, põmm! 2021 pole nii meeldiv olnud. Samas, midagi katastroofilist ka pole juhtunud. Veel. 

Üks päev käisin poistega - kolmega - poes kingi ostmas. Meie juurde tuli abivalmis teenindaja ja lahkelt abistas. Vaatas meid kõrvalt ja ohkas: "Kolm poega! Appikene!" Korrigeerisin kohe teda ja ütlesin, et tegelikult 4, üks lihtsalt jäi koju, sest tal oli kingadega hästi, 19-aastasel jalg enam ei kasva.  "On alles vaatepilt, et kleenuke ema ja siis kahemeetrised sangarid longivad sabas." Hmm, no jah, ise ma ju kõrvalt ei näe kuidas see välja võib paista. Võibolla ongi vaatamisväärsus. Ja ma saan aru, et teenindaja ei mõelnud midagi halba, pigem vist imetles. Aga mul oli küll natuke piinlik. No mida siin ohkida, ei oska jah, kondoomi kasutada, pole vaja seda mulle nina alla hõõruda. Müü need ketsid mulle vaikselt ära ja siis õhtul sõbrannaga aruta veiniklaasi taga, et tead, mida mina täna nägin. Ütleme nii, see on põhjus, miks ma kõigi lastega koos poes ei käi.