Telekapuldist

Ei, ei, ma ei hakka jälle mingit eestlased vs venelased teemasid heietama, kuidas millegipärast kõik eestlased muganduvad venelaste järel ja hakkavad oma olematus ja katkises keeles õpetama, kuidas Maxima iseteeninduskassa töötab, kuigi abi vajab see slaavlane ja tema võiks olla alandlik ja püüda riigikeeles rääkida, mitte vastupidi. See on mingi väga imelik fenomen, muidu. Ma iga kord vaatan seda kõrvalt suure põnevusega. Ja siis ma ise teen nimelt vastupidi. Et ma raiun oma eesti keeles, kuigi ma võiks ju olla lahke ja tore ning endal oleks ka kasu, kui isakeelt vahel harjutaks, aga ju see slaavlase uhkus ei luba. Sõnaga, sellest ma ei kirjuta. 

Vaid telekapuldist. Hakkasin sellele mõtlema Murca viimast postitust lugedes, et millised reeglid meil peres on. Et mida tohib ja mida mitte, kas need on kujutavad või kirjeldavad. Näiteks on meil üks reegel, et kui sihtida ei oska, siis istud ja kui istumiseks oled liiga mees, siis nühid ise kollaseid uriiniplekke seinte pealt. See on kujutav, et kuidas peab olema. Töötab väga hästi muidu. Või et kohvi jaoks peab piima jätma, sest muidu algab hommik kõigile halvasti. See on rohkem nagu kirjeldav, sest räägib kuidas on. 

Kunagi kui lapsed väiksed olid, siis oli meil isegi paberi peal selline 10 käsku, et ole lahke ja ära peksa venda klotsiga. Väiksemate lastega on vahel vaja. Nüüd meil on kirjutamata reeglid. Kokkuleppelised. Näiteks see, et jäta mustad nõud kapi peale, ära nõudepesumasinasse pane, sest emal on vaja seljapekist lahti saamiseks see lisaliigutus teha. See on ka kirjeldav. Paraku. 

Ja siis on meil ka üks reegel, mis on kirjeldav, aga ausalt öeldes, mina ei mõika, kuidas see nii üldse juhtus. No meil on nii, et kolm tuba ja köök, on ju. On elutuba, minu buduaar ja lastetuba. Elutoas on televiisor. Rohkem televiisoreid meie kodus pole. Kuidas poisid teleka vaatamist omavahel reguleerivad, seda ma ei tea. Täiesti ausalt. Tean seda, et kui mina koju tulen ja elutuppa astun, isegi kui ainult selleks, et lilli kasta, siis ulatatakse mulle sõnagi lausumata teleripult. Et siis meie kodus on reegel see, et elutoas on televiisoripult ema käes. 

Kusjuures, ärge nüüd arvake, et ma kodus olles ainult telekat vaatan. Vahel ma loen isegi raamatuid või teen muid asju, koristan näiteks või pesen aknaid. Aga lapsed käituvad, justkui kuuluks telekavaatamise monopol minule. Ja mis on selle asja juures veel eriti kummaline, siis minu lapsepõlves oli selline reegel, et isa vaatas telekat. Meie pidime ka seal olema, sest pulti polnud. Polnud katki, nagu meil, vaid ei olnudki. Tuli nuppu vajutada, mis oli televiisori küljes. Vahel hõikas isa meid teisest toast, et õu, pane kolmas kanal. Huvitav, kas see on universaalne reegel, et igas kodus on telekavaatamise monopol perepea käes? Ja ta siis vastavalt oma tujule jagab seda õigust alamatega? 

Ajad on muutunud. Siiski. Minu lapsed ei võta seda, kui ma tahan keset nende saadet Netflixi vaadata lapsepõlve traumana, sest järelvaatamine, eks ole. Minu nooruses oli nii, et pidi õigel ajal olema ekraani taga, sest kui siis polnud, siis jäigi nägemata. Ja no tõesti, polnud tore, kui sul saade käib ja kõige põnevama koha peal pooleli, tuleb keegi ja ütleb, et teda su saade ei huvita, vaatame hoopis midagi muud. Uudiseid näiteks. 

Igas peres on selliseid reegleid. Kõik justkui teavad. Nagu oleks emapiimaga kaasa saanud. Et kuidas meie majas asjad on. Ja teises peres on jälle mingid teised reeglid. Need, kes on uued, neil on raske. Käivad kikivarvuki, sest pole ju seda manuaali kusagil, et saaks piiluda. Suur osa reeglitest on universaalsed, kehtivad igas peres. Aga palju on ka selliseid unikaalseid. Selles "Nõmmeliivatee" raamatus oli üks lõik, kus räägiti nendest unikaalsetest reeglitest. Ma olen seda ise vahel kõrvalt tajunud. Kuidas tehakse nagu meelega uue inimese, ütleme minia, elu keeruliseks. Mühatatakse, et kuidas sa siis ei tea, kuidas asjad käivad? No ei tea ju, kui keegi ei seleta! Õudselt vastik, jupp aega on hinges ärev ja nõme tunne. Kuidas ma siis nii loll olin, et ei teadnud, kuidas on õige viis kartulite koorimiseks? Sest linnas peavad koored olema õhukesed, et raisku ei läheks, aga maal paksud, et sigadel hambad ei põruks. Aga on sul siis raske öelda seda, kuidas teil käib? Miks sa pead teisele elu raskeks tegema? Meie peres eriti üldse ei koorita, sest mulle ämm õpetas, et igaüks saab ise koorimisega hakkama, pole vaja neid hellitada. Minu päritolu peres kooriti. Sest ega me mingid matsid pole, et  koorega kardulaid sööme. Nagu see, kas koor on peal või maas, kellegi vähem või rohkem matsiks saaks muuta. Aga kui külalised tulevad, siis ma ikka koorin. Ega ma mõni mats pole, on ju. 

Kui nüüd peaks tekkima uus pere, ütleme kärg, siis tuleb need reeglid ju jälle üle käia. Et kes saab puldi ja kes koored. Vähemalt pole ämmasid, kellega räästaaluseid jagada. On ainult kurjad võõrasemad ja imeilusad kasutütred. 

Aga kuidas teil kodus puldiga on? Kes selle üle valitseb?