Tosin küssi blogijale

Marju tegi vastavalt hapukurgi hooajale tänuväärse postituse ja kutsus teisigi üles ning mina haaran küll võimalusest kinni ja vastan küsimustele. 


1. Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige vanem? 

Hetkel on mul 12 mustandit, vanim 2019. 

2. Wordpress või Blogspot ja miks?

Mul on mõlemad. Alustasin Blogspotiga, aga kuna ma ühel hetkel tundsin vajadust kontrollida seda, kes mida lugeda saab ja seda võimalust Blogspot ei paku, siis lõin Wordpressi konto ka ja tõin kõik oma vanad postitused Bloggerist Wordpressi. Praegu kirjutangi paraleelselt mõlemas keskkonnas. Ütleme nii, et Blogspotis olen ma palju viisakam, Wordpressis siivutum. 

3. Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirg kirjutamise vastu sai alguse juba neljandas klassis, kui tollane emakeele õpetaja mu fantaasiat kiitis. Sellest ajast olen alati midagi kirjutanud. Mõelnud välja lugusid ja pidanud päevikut. Blogi hakkasin pidama pärast lahutust, sest tundsin, et mul on projekti vaja. Mäletan ka oma esimest blogipostitust. "Hiirtest ja inimestest".

4. Kui paljusid blogisid jälgid ja kui tihti neid loed?

Ma jälgin umbes kahtkümmet blogi ja üldiselt libistan korra päevas pilgu üle. Vähemalt vaatan, et kas lemmikblogijad on midagi kirjutanud. Paar korda nädalas teen aga korraliku lugemise, kus loen kõik postitused läbi. 

5. Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Ma võin eksida, aga ma arvan, et kõige esimene võis olla Lilli Filtrita blogi. Kuna me Lilliga kunagi koos töötasime ja ta oma blogi reklaamis, siis lugesingi. Aga see ammendas end minu jaoks väga kiiresti. Tema alustas oma laste saamise/kasvatamise teekonda siis, kui mina olin juba ära unustanud, mis pidi need mähkmed pepu ümber kinni panna ja no ei olnud seda tunnet, et tahaks meelde tuletada. 

6. Kas sa oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud?

Jah, olen küll. Tilda blogi ja Üksinda iseendaga lugesin hinge kinnipidades läbi. Vahel olen saanud kirju ja kommentaare vanade postituste alla, kus lugejad ütlevad, et avastasid mu blogi ja lugesid selle otsast lõpuni läbi. Alles eelmisel nädalal avastasin, et keegi oli vist ühe päevaga mingi 500 postitust lugenud. Blogijana tunnistan, see on parim kompliment, mida anda saab. Sügav kummardus lugejaile!


7. Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Ei, mind ei häiri. Vahel ma ise tunnen, et ma avameelitsen liigselt ja mõtlen, et äkki ma peaks rohkem oma laste ja lähedaste peale mõtlema. Kardan ka seda, et kui ma peaksin ühel päeval tööd otsima hakkama, siis võibolla mu ülestunnistused saavad mulle saatuslikuks. Ma arvan, et see, mida öeldakse peaks olema olulisem, kui see, kes seda ütleb. Ka ebameeldiv inimene võib öelda midagi väga õiget ja samas tore inimene võib rääkida midagi väga valet. Aga oma näo ja nimega kirjutades ei eristata sageli mõtet inimesest. Mõeldaksegi, et kuidas see 4-lapse ema võib olla nii südametu. Või äh, ega see eit nagunii ei saa midagi sisepõlemismootorist aru. Samas, kui on libe sulg ja kirjutatakse ka elust-olust, siis vahel tahaks teada, et kas see pilt, mis ma oma peas olen autorist loonud, vastab ka reaalsusele. 

8. Kas blog või vlog?

Blog. Vlogid on nii veidrad minu meelest. 

9. Blogimaailmaskandaalid - turn on või turn off?

Kuna ma ise olen skandaalidest puutumata jäänud, siis kõrvalt teiste ragistamist vaadata on päris naljakas. Kõiki ma ei jälgi ka, eriti neid populaarseid, siis vahel ei saa ma üldse aru, et milles kühvel seisab ja tuleb end kurssi viia, et kes kellele mingeid sõnumeid saatis või puljongikuubikute parast raksu pööras. Suures plaanis ütleks, et tundub selline paras liivakasti jagelemine. Ehk jääbki blogijaile mulje, et nemad on eksimatud ja kõikvõimsad, kukkumine troonilt võib valus olla, loogiline, et süüdlast otsitakse ja lohutust kerjatakse. Kuna ma blogisid siiski suures osas meelelahutuseks tarbin, siis draamad on toredad küll, eriti kui tead, et kui üle viskab, siis saab lihtsalt lehekülje kinni klõpsata ja selle asemel midagi asjalikku lugeda.

10. Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

Ei. Ma vahel, suurest igavusest eksin ära küll ja piilun, aga üsna kiiresti meenub, et miks ma selle blogi püsijälgija pole ja sinna ta jääb. Ja ma isiklikult ei saa hästi aru ka neist, kes jälgivad kedagi, kes neile üldse ei meeldi ja vihastavad siis iga kord surmani. No milleks? Eks mul on endalgi selliseid lugejaid sattunud, kes poolte mu postituste peale pead vangutavad. Miks nad siia siis ronivad, aru ma ei taipa? Ma olen juba 40-aastane, ma ei muutu teistsuguseks enam. Olengi veider. See kui normaalsed seda loevad ja imestavad, et küll on loll, ei muuda mind paremaks inimeseks, ausalt ka, ma luban teile.  

11. Kas blogid surevad välja?

Ei usu. Mulle tundub, et blogid muutuvad kvaliteetsemaks, sest neid, kes loevad on vähem ja nad on nõudlikumad. Et siis see on nagu nišši teema rohkem. Umbes nagu suured melomaanid, kes otsivad vinüülplaate, et eriliselt kvaliteetset kuulamiselamust kogeda. 

12. Miks kirjutad? Ja kas planeerid ette, mis päeval ja mis teemal jne?

Ma kirjutan mitmel põhjusel. Et aega surnuks lüüa, sest mul on väga tuim ja igav töö, kus on palju passimist. Blogimine aitab päevi õhtusse veeretada. Sellest ka see eripära, et ma puhkuse ajal või nädalavahetustel ei blogi. Lisaks muidugi see, et blogi on hea kroonika. Kuna ma olen jube eneseimetleja, siis aegajalt loen vanu postitusi ja vaimustun, kui vinge ma ikka olen. Kui poleks blogi, siis kuidas ma teaks? Ah? 

Jah, ma planeerin ette. Ma püüan igaks päevaks postituse kirjutada ja selle kell 8 hommikul avaldada. On olnud perioode, kus mul on kahe nädala postitused kõik ette kirjutatud ja ootavad oma aega. Kuidagi on kujunenud nii, et reedeti avaldan armuteemalisi postitusi. Kutsusin seda ise mingil ajal koguni romantika reedeks. Ja noh, üldiselt ma püüan esmaspäeva varahommikul seksist mitte kirjutada. 

Kommentaarid