"Armastus pärast ja teisi lugusid"

"Armastus pärast ja teisi lugusid"

Aliis Aalmann, Marju Bakhoff, Berit Kaschan, Kai Kask, Jan Kaus, Janne Lias, Art Lukas, Loone Ots, Helery Pikk, Mario Pulver, Ave Taavet, Katrin Tegova, Paul Vasing

Toimetanud Marika Mikli

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Puänt, 2021

164 lk

***

"Armastus tuleb hiljem, ta varitseb sind, ja kui kätte saab, siis piinab. Armastus tuleb pärast. Kõik muu, millest sa arvad, et see on armastus, on madal karge sügisene päike määrdunud majaseintel."

***

Eestlase armastus ei ole romantiline. See on praktiline. Ei mingit õhkamist ega akna all serenaadide lõõritamist. Ei mingeid lillesülemeid ega šokolaadikarpe. Armastus on soemüür ja tass kohvi kulunud tugitoolis. Ja seda mõistab eestlane hästi, et armastusest üksi ei piisa. On vaja midagi veel. Leiba ja Bergmani, Montoni ülikonda ja seda, et keegi meid lihtsalt ära kuulaks. Eestlane on oma tunnetega ettevaatlik. Ta ei näita neid õieti, ega luba endal tundagi neid. Igaks juhuks, sest teadagi kuidas sellega on. Alguses ei saa vedama ja pärast pidama. 

***

"Mõned inimesed on liiga targad. Näiteks Ruti lapselaps Loona, kes ütles, et armastus on hoopis kemikaalid. Eduard ei tahtnud uskuda, et tegemist on illusiooniga. Ta tahtis, et armastus oleks lihtne nagu üks pluss üks... või ilm. Muutlik ehk küll, aga täitsa olemas. Kui tormine, siis tülitsed, kui vihmane, siis nutad, kui selge, siis noh... selge! /-/ Eduard polnud tark. Seda teadis ta surmkindlalt. Ta ei tahtnudki tark olla, sest tarkus on keeruline. Rumalus on palju lihtsam ja seda on kergem hooldada. Tarkust peab kantseldama, keelama ja käskima, lollus lihtsalt on."

***

Minule väga meeldis. Novellid on mulle alati meeldinud. Lühikesed, tihked ja konkreetsed. Ei mingit asjatut kummivenitamist. Nagu õhtusöök gurmeerestoranis, kus portsjonid on täpselt nii suured, et saab keskenduda maitsele, mitte ägisedes maitsetut pläusti kurgust alla toppida, kus roog pakub rohkem elamusi hingele, kui vaevusi seedekulglale. 

***

"Ent aeg läheb edasi ja kõik praktilise argielu toimetuste vaiba alla pühitud küsimused pressivad end lõpuks tagasi päevavalguse kätte, et nõuda teenitud tähelepanu. Aeg loob distantsi, mille tagant need impulsid ei ole enam nii valusad, et kõik vastuvõtvad kanalid automaatselt sulguksid. Kui see kõik ei ole enam nii terav, et võiks sul pildi eest lüüa, siis laseb aju lõpuks aistingud sisse ja esimest korda üldse tunned sa tõelist valu. Nii et kui valu läheb nõrgaks, läheb ta esialgu tegelikult tugevamaks või vähemalt nii tundub. Šokk, lein, ootele pandud emotsioonide tulv, kõik pidi ükskord tulema, ja ta tuli. Tegemata jäänud teod, ütlemata sõnad. Kurbus, kahetsus, ahastus, tõdemus, et elu on ebaõiglane."