"Иди нах*й, дорогой!"

"Иди нах*й, дорогой! Ehk suhtesõltlasena suhtes"

Mariann Kiidron

Toimetanud Helena Alver

JES Kirjastus, 2021

246 lk

No jah, mis siin ikka rääkida. Haara veel kiiruga raamatuid kokku, süvenemata sellesse, kes välja on andnud. Kohe alguses hakkas rappa vedama. Autor tunnistab, et oma isa jutte ei suutnud jälgida, sest pikad ja keerulised, aga seda ei märganud, et enda lugu kulges tal ka sama sujuvalt nagu sassi aetud lõngakera.

***

"Tõde on aga vastupidine - jagades seda, mis paneb meid end alaväärsena või vähem väärtuslikuna tundma, leiame üles oma tõelise väärtuse, mis tuleb seest, mitte väljast, kaastundest iseenda vastu, sellest, et julgesime end näidata tõelisena, ehedana, iseendana. Läbi selle leiame üles tõelise armastuse ja kuulumise tunde, mida igatseme ja mida kardame kaotada ning mille loomiseks ja säilitamiseks üha maske kanname. Tõde on see, et maskidega loome ainult eraldatust ja saavutame soovitule vastupidist. Tõelist kuuluvust ja armastust saab tunda vaid siis, kui ilmume maailma haavatavana, autentsena, iseendana."

***

Aga kui ma esialgsest pettumusest üle sain ja lugu jälgima hakkasin, siis väga hull ei olnudki lõpuks. Idee, et tuima teooria asemel oma inetu ja alasti lugu lugejani tuua, et need siis saaksid sellest ise õppida ja järeldusi teha, oli tegelikult täitsa hea. Vahele pikitud ka teoreetilisi mõtteterasid, sest autor on ju seda kõike tegelikult õppinud. Kuidas see nali ongi, et psühholoogiat lähevad õppima need, kes ise on katki ja oma tunnetega puntras. Noh, antud juhul ei püüa ka autor seda tõsiasja eriliselt varjata. 

***

"Ja samas pean tänama saatust, et see nii ei olnud, sest muidu oleksin end andnud. Oleksin end taas andnud suhtesse esimese mehega, kes mulle tähelepanu pöörama satub, kuid kes selgelt ei ole "minu mees" - sügav, tõeline, kohalolus, päriselt hooliv ja hoolitsev. Oleksin taas leppinud vähemaga, hoides kinni sellest natukesestki, arvates, et viga on minus ja ma soovin liiga palju. Jah, nii väga vajasin seda tähelepanu, et oleksin kõige muu ees silma kinni pigistanud, ja kui Sa poleks käitunud nii räigelt nõmedalt, oleksin võib-olla kaks silma kinni pannud ja siis oleks veel hullem jama majas olnud. Minu jaoks muidugi, mitte Sinu."

***

Mariann kirjeldabki oma lugu. Kuidas ta tutvus, mis teda tõmbas, mis teda vaikselt lükkama hakkas. Autorit on sel teekonnal aitamas tema enda päeviku sissekanded, luuleread on ka kenaks kirsiks. Seda emotsionaalset enesevigastamist oli puhuti rõve ja vastik lugeda. Kõrvalt vaadates ongi alati asjad kuidagi selgemad, puuduvad isiklikud seosed, nähakse fakte, laskmata end tunnetel kaasa vedada.

***

"Ma ei tahtnud sel hetkel näha, et see pole ju tegelikult okei. Sa ei austa mu tundeid ega piire. Ma hakkasin osati nagu uskuma, et nii ongi, et minuga on midagi valesti. Ebamugav oli Sulle ei öelda. Sa andsid alati märku, et see on kuidagi halb ja lapsik või isekas. Selline põlgliku varjundiga pilk tuli siis Sinu näkku. Ma tajusin seda, aga läksin sellega kaasa, läksin Sinu tõe ja arvamuse, mitte enda oma järgi. Ma sõitsin oma tunnetest üle. Ja me polnud veel kuud aegagi lähemalt suhelnud."

***

Huvitav, mõtlesin ma, et kuidas katkised inimesed meeleheitlikult märke otsivad. Kokkulangevusi, ennustusi, unenägude selgitusi. Ollakse seespidiselt nii eksinud ja segaduses, et igast välispidisest juhuslikkusest haaratakse näljaselt kinni, sest Universum peaks justkui tõestama, et rada millel nad käivad, viib õndsusesse. Adumata, et "märgid" mida nad näevad, on ended vaid näiliselt, mugavalt tõlgendatud, sobitumaks salajaste ihadega. 

***

"Päriselus, kallis, soovid Sa, et naine võtaks ise vastutuse enda eest, saaks kõigega hakkama, hoolitseks ka Sinu eest ja samas oleks allaheitlik ja Sinuga kõiges nõus, kiidaks ja toetaks Sind, ei kritiseeriks ega paluks midagi, mis Sinult natukenegi pingutust nõuaks. Sina tahad olla mehelik just nii nagu Sulle sobib, ja siis, kui Sulle sobib. Kallis, see on lapsik, mitte mehelik!"

**

Paljuski tundsin ära oma suhtemustreid. Nüüd, tagantjärele ja eemalt, ilma emotsioonideta, on neid nii lihtne analüüsida ja näha, kuidas ja miks ma mõne mehe otsa sattusin, temasse haakusin ja kuidagimoodi lahti ei tahtnud lasta. Lasin endale sada korda haige teha, süüdistades ennast, et ma ise olin vale ja õigustades teist, et tal ei jäänudki ju muud üle, kui mulle haiget teha, sest ma ise olin vale. Nüüd alles saan aru, et mehed, kes käituvad naistega agressiivselt, neid alandades ja solvates, teevad seda et tunda end ülema ja mehemana, sest ta ise kahtleb just sellest, oma mehelikkuses ja üleolekus. Mees, kes sind armastab ja sinust hoolib, ei alanda sind, isegi siis kui tal oleks näiliselt põhjust. Fakt. Mees, kes sind armastab, kuulab sind, ta ei katkesta su mõttelõnga, isegi siis, kui sa eksid või kui see, mis sul öelda on, ei meeldi talle. Ta aktsepteerib seda, et sul võib olla asjast temast erinev arusaam ja ta ei naeruväärista seda ega pisenda su tundeid. Tõeline armastus, teate, selles ei ole valu. Päriselt ka ei ole. Mitte kübetki. Null. 

***

"Karlsson näeb välja nagu täiskasvanud mees, aga tegelikult on sisemiselt üks egoistlik väike poiss, kes ei mõista ega pea oluliseks kellegi teise tundeid ega vajadusi peale iseenda omade. Ta külvab segadust ja teeb haiget, selle eest iialgi vastutust võtmata, sest ta lihtsalt ei näe ega hakka iial nägema, et tema oleks kunagi midagi valesti teinud. Talle tundub, et ta teeb just teiste jaoks palju ja mõistab inimesi hästi. Talle tundub, et ta on maailma parim kaaslane. Talle tundub, et tema andeid ei märgata piisavalt. Ja kui keegi nii ei arva, süüdistab ta seda inimest tänamatuses, küündimatuses või rumaluses. Ta usub, et mõistab kõike paremini kui kõik teised, ja kes temaga ei nõustu või ei tee, mida ta vajab, ei saa asjadest õigesti aru, on isekad või muul moel ära tinistatud. Ta on äärmiselt leidlik, mõtlemaks välja lugusid, miks kõik just nii peab olema, nagu talle meeldib."

***

Vastuse küsimusele, miks osad mehed valivad endast palju nooremaid naisi, saab raamatust ka. Sest nad on ise alles küpseks arenemata ja ei tunnegi end täiskasvanud naise kõrval mehena. Aga noore tüdruku kõrval tunnevad, vähemalt esialgu, vähemalt natuke. Ja kui enam ei tunne, siis leitakse uus, kes teda jälle nii tundma paneb. 

***

"Jaa, kuid armastuse igatsus oli ometi seesama. Ja haiget tegi iga kord just selle täitumislootuse purunemine. Nii väga igatseme kõik olla täielikult iseendana armastatud. Tingimusteta. Nagu laps, keda vanemad armastavad ka siis, kui ta justkui pole seda üldse ära teeninud.

Jah, ma olen kogu elu vajanud ja otsinud seda tunnet, et ma ei pea armastust ära teenima. Ja samas olen kogu elu tegelenud sellega, et armastust ära teenida. Olgu valuutaks siis saavutused koolis või tööl, väline seksikus ja ilu, intelligentsus, sära, voodis huvitav olemine, rõhutatult nõrk olemine, et mees end mehena tunda saaks, ennastunustav maailma päästmine, mehe päästmine jne. Aga sügaval sisimas olen ma igatsenud olla väike printsess, keda armastatakse, imetletakse ja hoitakse. Ka siis kui ta ei ole hea, kuulekas, särav, huvitav... Ja tegelikult ma usun, et igal väikesel tüdrukul ongi selline sünniõigus!"

***

Huvitav, et esikaanel on ära toodud ka toimetaja nimi, kuid moel või teisel (mis näib olevat kirjaneitsi lemmik väljend) on kordusi ikkagi liiga palju, tarbetult. No ja see ka, et otsusta ära, kas sa nutsid jõe või mere. Kord oli jõgi, ei, ma luiskan, mitu korda nuttis ta jõe nagu Alice Imedemaal, siis muutus see jõgi juba mereks, kuigi nutja oli ikka Alice. Aga noh, võibolla see nii käibki, et jõgi muutub mereks, kui pisaraid on rohkem. Peaks selle Alice'i loo üks kord ise ära lugema, siis ma tean, et kuidas selle jõe/merega tegelikult oli. 

***

"Ja ometi heitsid Sa mulle pidevalt ette, nagu ma tahaks liiga palju! Loen praegu seda, mida kirjutan ja mõtlen, et see pole ju tõsi! Ja samas ikkagi on. Vähemalt ma tahan, et oleks. Aga mitte nii nagu Sina seda näed. Ma tahangi palju tahta, sest enese väärtust teadev naine peabki palju tahtma! Ja mees, kes naist väärtustab ja armastab, peab tahtma palju anda. Sest ka naine annab palju, kui ta vaid tunneb end armastatuna ja hoituna ja mehe kindlatel kätel kantuna. Ta on siis lõputu Armastuse allikas! Jah, kallis, mõnikord tulebki see kuu ja tähed oma kuningannale taevast ära tuua! Sa proovi mõnikord! Ja märka siis, kuidas taevas on kolinud maa peale, otse Sinu ja temakese ellu! Minu probleem ei olnud see, et ma liiga palju tahtsin, vaid see, et ma ei julgenud piisavalt tahta ja leppisin millegagi, mis polnud sellele, mida iga naine väärt on, isegi mitte lähedal!"

***

Aga ma norin, on ju. Suures plaanis on raamat see, mida ma isegi siin blogis vahel harrastanud olen. Rääkides oma lugu loodab osa minust, et ehk keegi kusagil samas olukorras, kui mina kunagi olin, loeb seda ja näeb. Näeb enda lugu kõrvalt ja saab aru, et see, milles ta elab ei ole okei. Et see ei pea nii olema ja leiab tõuke see õuduslugu ära lõpetada. 

***

"Raha! Jälle see raha! Olulisem, kui Su kaaslanna heaolu? Ma ei öelnud midagi. Sa oleks vaid vihastanud. See oli nii tundlik teema Sinu jaoks... Minu jaoks on see aga hoolitsuse ja hoolimise väljendus, mida mees naise suhtes osutab. Ja kui seda pole, tunnen seda teravalt. Jah, asi pole minu jaoks niivõrd selles, kes maksab, vaid selles tundes, kas minu pealt hoitakse kokku või, vastupidi, hoolitsetakse. Ma ei taha tunda end nagu mingi odav naine, kellega kaasneb minimaalselt kulusid."