Kas teistel siis polegi nii?

Ma hakkasin kirjutama seda postitust ja sain üsna alguses aru, et see kõlab stiilis - ma olen nii tubli ja äge, kuidas te kõik teised nii lollid ja saamatud olete. Ja otsustasin, et ma ei peaks kirjutama. Sest noh, c'mon, on ju! Postitus oleks välja näinud nõnda:

"Inspireeritud VVN postitusest "Väike autistlik vahepala teemal inimestega suhtlemine" hakkasin mõtlema kaaluprobleemidele. Sest, millest veel, eks ole, mul mõelda on. Ma kaklen jätkuvalt oma kahe kiloga, mille ma Universumilt juubeli puhul kingiks sain ja no ma kingiks edasi, aga millegipärast kohtan ainult viisakaid õlakehitusi ja muigeid, öeldakse, et kaks on vähe, vaata, ma pidin garderoobi kaks korda välja vahetama. Ja ma mõtlen, et aga kuidas. Sest, no sa ju saad aru, kust see kaal tuleb. Tundma peaks. Ma tunnen küll, et ma ei saa üht ja teist asja süüa. Raske on. Mida vanemaks saan, seda rohkem tunnen. Olen oma kehaga sünkroonis ja mõistan teda poole lause pealt, kui mul pärast piima ja jahutooteid tukk peale vajub. Mu keha ütleb mulle, et äkki pole vaja neid kaneelirulle ja kohukesi süüdimatult kõrist alla nühkida. Ja ma kuulan teda. Või kui ei kuula, sest vahel on üks kaneelirull just see, mis mind eraldab absoluutsest õndsusest, siis ma pole üllatunud, kui ma ei jaksa trenni teha, mul on nahk kahvatu ja järgmisel hommikul näitab kaal keskmist. 

Noh, ja kas siis teistel ei ole nii või? Kas nende keha ei saada välja hoiatussignaale või meeldetuletusi, mis võib ühe või teise palakese alla kugistamise tagajärg olla järgmisel ja ülejärgmisel päeval? Et mismoodi nende kehad siis toimetavad või ei toimeta? Või on nad nii harjunud oma keha sõnumeid ignoreerima, et too on käega löönud ja ei saadagi enam mingeid meeldetuletusi? Või siis nad on harjunud, et kogu aeg ongi halb ja see ongi normaalne? Eestlaste värk - peab kannatama, muidu pole päris. 

Mulle kannatamine väga ei istu, ikkagi pole päris eestlane. Selletõttu mulle sobib ennetamine. Ma tean, mis asjad mu kehale ei meeldi ja ma püüan tema soovidega arvestada. Sest olgem ausad, tema on pidanud minu soovidega palju rohkem leppima ja no ükski pikaajaline koostöö pole võimalik, kui üks teise seljas pidevalt liugu laseb. Seega, viimased kümme aastat olen ma aina rohkem arvestanud oma keha soovidega. Ja ta on sellest nii aru saanud, et iga paari aasta tagant otsustab, et nüüd talle see juurikas või too toidugrupp väga ei meeldi - oled juba 40 aastat kodujuustu vitsutanud, kas sul isu sellest täis ei saa juba? Ma ei kurda, väga, valik ja kogused on kahanemas, aga vähemalt on garderoob viimased 20 aastat samas suurusjärgus olnud. 

Aga ikkagi ei saa ma aru sellest, et miks teistel organism samal viisil ei tööta. Millal see oli, kui Paljas Porgand kurtis, et ta praktiliselt ei söögi midagi, ainult limpsib kaalikat ja vaatab veeklaasi, aga kaal muudkui koguneb ja keha on paistes. Noh, et kuidas, on ju, kõik on ju öko ja tervislik, miks mu keha ei tee koostööd? Aga äkki su kehale ei sobi veganlus? Selle peale pole mõelnud? Su keha saadab sulle meeleheitlikult sõnumeid, et paluks anna mulle üks kanakoib ja sealihavarras vahetevahel, aga sa oled kusagilt lugenud ja arvad, et kui Malle Põltsamaal sai tänu taimetoidule aknest lahti ja kaotas 15 kilo, siis see peaks kohe sinu peal ka töötama? Miks? Sa pole Malle! Sa oled Pille! Isegi kui sina ja Malle elaksite mõlemad Põltsamaal ja samas trepikojas, samal korrusel, siis see ei tähenda, et tema toiduvalik sulle sobib. Sellest pole ju nii keeruline aru saada, või on?"

No vot, sellepärast ma ei kirjutanudki seda postitust.