Kas teistel siis polegi nii?

Ma hakkasin kirjutama seda postitust ja sain üsna alguses aru, et see kõlab stiilis - ma olen nii tubli ja äge, kuidas te kõik teised nii lollid ja saamatud olete. Ja otsustasin, et ma ei peaks kirjutama. Sest noh, c'mon, on ju! Postitus oleks välja näinud nõnda:

"Inspireeritud VVN postitusest "Väike autistlik vahepala teemal inimestega suhtlemine" hakkasin mõtlema kaaluprobleemidele. Sest, millest veel, eks ole, mul mõelda on. Ma kaklen jätkuvalt oma kahe kiloga, mille ma Universumilt juubeli puhul kingiks sain ja no ma kingiks edasi, aga millegipärast kohtan ainult viisakaid õlakehitusi ja muigeid, öeldakse, et kaks on vähe, vaata, ma pidin garderoobi kaks korda välja vahetama. Ja ma mõtlen, et aga kuidas. Sest, no sa ju saad aru, kust see kaal tuleb. Tundma peaks. Ma tunnen küll, et ma ei saa üht ja teist asja süüa. Raske on. Mida vanemaks saan, seda rohkem tunnen. Olen oma kehaga sünkroonis ja mõistan teda poole lause pealt, kui mul pärast piima ja jahutooteid tukk peale vajub. Mu keha ütleb mulle, et äkki pole vaja neid kaneelirulle ja kohukesi süüdimatult kõrist alla nühkida. Ja ma kuulan teda. Või kui ei kuula, sest vahel on üks kaneelirull just see, mis mind eraldab absoluutsest õndsusest, siis ma pole üllatunud, kui ma ei jaksa trenni teha, mul on nahk kahvatu ja järgmisel hommikul näitab kaal keskmist. 

Noh, ja kas siis teistel ei ole nii või? Kas nende keha ei saada välja hoiatussignaale või meeldetuletusi, mis võib ühe või teise palakese alla kugistamise tagajärg olla järgmisel ja ülejärgmisel päeval? Et mismoodi nende kehad siis toimetavad või ei toimeta? Või on nad nii harjunud oma keha sõnumeid ignoreerima, et too on käega löönud ja ei saadagi enam mingeid meeldetuletusi? Või siis nad on harjunud, et kogu aeg ongi halb ja see ongi normaalne? Eestlaste värk - peab kannatama, muidu pole päris. 

Mulle kannatamine väga ei istu, ikkagi pole päris eestlane. Selletõttu mulle sobib ennetamine. Ma tean, mis asjad mu kehale ei meeldi ja ma püüan tema soovidega arvestada. Sest olgem ausad, tema on pidanud minu soovidega palju rohkem leppima ja no ükski pikaajaline koostöö pole võimalik, kui üks teise seljas pidevalt liugu laseb. Seega, viimased kümme aastat olen ma aina rohkem arvestanud oma keha soovidega. Ja ta on sellest nii aru saanud, et iga paari aasta tagant otsustab, et nüüd talle see juurikas või too toidugrupp väga ei meeldi - oled juba 40 aastat kodujuustu vitsutanud, kas sul isu sellest täis ei saa juba? Ma ei kurda, väga, valik ja kogused on kahanemas, aga vähemalt on garderoob viimased 20 aastat samas suurusjärgus olnud. 

Aga ikkagi ei saa ma aru sellest, et miks teistel organism samal viisil ei tööta. Millal see oli, kui Paljas Porgand kurtis, et ta praktiliselt ei söögi midagi, ainult limpsib kaalikat ja vaatab veeklaasi, aga kaal muudkui koguneb ja keha on paistes. Noh, et kuidas, on ju, kõik on ju öko ja tervislik, miks mu keha ei tee koostööd? Aga äkki su kehale ei sobi veganlus? Selle peale pole mõelnud? Su keha saadab sulle meeleheitlikult sõnumeid, et paluks anna mulle üks kanakoib ja sealihavarras vahetevahel, aga sa oled kusagilt lugenud ja arvad, et kui Malle Põltsamaal sai tänu taimetoidule aknest lahti ja kaotas 15 kilo, siis see peaks kohe sinu peal ka töötama? Miks? Sa pole Malle! Sa oled Pille! Isegi kui sina ja Malle elaksite mõlemad Põltsamaal ja samas trepikojas, samal korrusel, siis see ei tähenda, et tema toiduvalik sulle sobib. Sellest pole ju nii keeruline aru saada, või on?"

No vot, sellepärast ma ei kirjutanudki seda postitust. 

Kommentaarid

  1. Kehad on kindlasti erinevad ka nende hoiatussignaalide koha pealt. On ju olemas lausa need inimesed, kelle aju ei anna täiskõhusignaali, nad tunnevad end kogu aeg nagu näljas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, aga neid on ikka väga vähe, kellel sellised signaalid puuduvad. Pigem on meid õpetatud neid signaale ignoreerima. Näiteks minu lapsepõlves sunniti taldrik tühjaks sööma, kuigi kõht oli täis ja mul on siiani raske einet pooleli jätta, kuigi kõht on ammu täis.

      Kustuta
  2. Minu keha ütleb, et tühja sest figuurist, anna süüa, sest ma olen kurb. Aju tuletab küll meelde, et see on surnud ring - söön, lähen jämmeks, näen ennast peeglist, olen kurb, söön, lähen...jne, aga kogu veri on seedimisega hõivatud ja nii see läheb.
    Nali naljaks, aga põhipoint selline ongi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga mis siis saab, kui sa teed midagi toredat ja pole kurb, kas siis ikkagi keha nõuab süüa? Sest mul on esimesi märke sellest, et ma olen silmini armunud see, et mul kaob söögiisu. Ma muidu ei pruugi arugi saada, et ma armunud olen, aga see on kindel märk.

      Kustuta
    2. Kui ma seda nüüd seletama hakkaks, langeks ma klišeede ookeani. Juba algus: "mitte kõik inimesed ei ole oma kehaga sõbrad ja see tunne on vastastikune" on klišee. Nii, et las jääb siiasamasse...

      Kustuta
    3. Sellest osast saan ma hästi aru, et kehaga ei ole sõber. Meil on ka see sõprus üle kivide ja kändude kulgenud. Tagasilööke on palju olnud, aga iga koos veedetud aastaga läheb meil mõlemal kergemaks. Kuigi ka see on vist klišee. 😃

      Kustuta
  3. Vastupidise nurga alt (võrreldes täiskõhusignaali puudumisega): lugesin vahepeal miskipärast söömishäiretest tervenejate kogemusi ja mõnel neist on takkajärgi selline tüsistus, et kuna nad harjusid oma füüsilist isu ignoreerima, siis nüüd neil lihtsalt ei olegi sellist võimalust, et ah, söö oma isu järgi, mitte ära arvuta kaloreid. Ainuke variant oma toitained kätte saada ongi koostisi lugeda ja kokku arvutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ... mis on ekstra kurb sellepärast, et anoreksia kohta öeldakse ka, et see on hüperkontrolli haigus. Tahtmine üht aspekti oma elust nii kõvasti kontrollida, et hetkekski lõdvaks ei lase. Ja kui neil normaalne isu selle peale ära kaob, siis nad ei saagi enam seda aspekti kontrolli alt välja lasta (muidu võib täitsa söömata ununeda). Mis on ohtlik, sest nii võib anoreksia ise kergesti uuesti kallale tulla (mittesöömises seisnev kontroll on tehniliselt palju lihtsam korraldada kui toidu toiteväärtuse mõõtmises seisnev kontroll). Psüühiliselt oleks vaja just minna lasta, füüsiliselt ei tohi.

      Neil võib olla kasu sellest, kui keegi teine menüü koostab.

      Kustuta
    2. No vot, seda ma räägingi, et inimene on ise ennast dresseerinud ignoreerima loomulikke signaale ja lõpuks ongi keha sellest stressis ning segaduses ja ei saadagi enam normaalseid teateid välja või ei oska inimene neid lahti kodeerida.
      Aga seda kindlasti, et inimene on tervik ja ei saa hakata ravima toitumishäiret psüühikat arvesse võtmata. Kunagi olen ise ka haiglaravil olnud anoreksia tõttu. Tookord, üheksakümnendatel, oli "raviks" see, et kooliarst tuli mulle söögivahetundidel järele ja istus kõrval, kuni ma toidu ära sõin. Õigem oleks ilmselt olnud saata mind hoopis psühholoogi kabinetti, aga noh, õnneks mul nii hull see asi polnud ja sõprade toel ning stressirohkest elukohast välja kolides lahenes asi niigi. Samas, isegi täiskasvanu eas kipub nii olema, et kui on väga raske aeg, siis kipun ennast toidupiiramisega "karistama". Kehamälu, vist.

      Kustuta
  4. Minul ei anna kõht teada kui ta täis on. Kui kogust pidevalt ei jälgi siis söön vahel liiga palju, vahel liiga vähe. Aeglane ainevahetus on mul alati olnud. Kui seda oma arstiga arutasin siis ta ütles et ainuke variant ongi kogu aeg kogust jälgida. Aga mulle meeldib süüa, mitte saiakesi aga puuvilja ja marju. Kiloke päevas on tühiasi. Ja juustud meeldivad ka. Ja üleüldse eriti hea söök. I live to eat. Ja kaal on ka mõndajagu soovitatud kaalust üle, kuigi asi ei läinud käest ainult pandeemiaga vaid ka muu üle neljakümnese mõnuga nagu kuumahood jms. Ainuke aeg kui mul söögiisu läinud on olnud oli siis kui mees päevapealt maha jättis, siis olin natuke alakaaluline. Aga dieeti ei pea ja ei kaeba ka, olengi natuke laiem, ja mis siis? Ega ma enam 18 pole ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga õige suhtumine! Just see, et ega täiskasvanud naine ei peagi lapse mõõtu olema. 😊

      Kustuta

Postita kommentaar