"Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev"

"Minu Kuressaare. Uhkelt iseseisev."

Mele Pesti

Toimetanud Tuuli Kaalep

Kirjastus Petrone Print, 2021

239 lk + pildialbum

Mõnusalt positiivne ja soe lugu. Osavalt pikitud isiklikku ajalugu linna arenguga, nii et kumbki otseselt ei domineerinud, või kui siis Kuressaare õige pisut.

Lugedes tekkis väga tugev soov ise kohale minna ja oma käega kobada ning silmaga kaeda. Kahju ainult, et paljud kirjeldatud kohad on tänaseks vist oma uksed sulgenud. Natuke nagu narrimine, eks ole, et selline vahva pleiss, aga nä-nä-nä, hiljaks jäid. 

On tunnetav, et autor on ajakirjaniku taustaga. Mõtted on loogiliselt ja voolavalt ritta seatud. Kui korduseid ka oli, siis ei hüpanud need silma ja häirima ei hakanud. Seega võib julgelt kinnitada, et kirjaneitsi peab lugejatest lugu ega pea neid puupeadeks, kellele tuleb üht ja sama asja iga paari lehekülje pärast meelde tuletada ja üle korrutada. Olgu lugejad või hiidlased. 

Veidi rohkem oleks soovinud lugeda kohalikest. Just nendest lihtsatest* ja tavalistest kuressaarlastest. Mõnest värvikast poejotast, ekstsentrilisest luuletajast või lahkest turutädist. Nii nagu Haapsalu raamatus oli. Ma olen ju ikkagi inimeste inimene, mind köidavad need lood kõige enam. Aga ehk oli see autori poolt teadlik otsus. Ikkagi oma külarahvas, on ju. Ja teada küll, kuidas eelmised jutustused omainimeste arvelt on kohalike poolt vastu võetud. Selles suhtes on Mael ikkagi õigus, et verd mulle näha meeldib. Ma võin siin Pautsi peale solvunud olla, aga samas jäävad tema lood mulle paremini meelde ka. 

Sellele mõtlesin ma küll, et kui eestlaslik ikka on see n-ö oma koha ihalus. Suuremates asulates on seda vähem märgata, kuigi ikkagi märgata, kui silmad lahti ringi käia, et kohalik oma võssakasvanud murulappi ning kahte lagunenud tellist kümne küünega kinni hoiab. No anna teisele? Mitte anna, aga müü, kui sa ei jaksa seda hooldada. Teispoolsusesse sa seda ju kaasa ei võta. On sul vaja seda mädapaiset jõllitada, sest sul on enda meelest juured ja ajalugu? See on ainult su omas peas. Anna teatepulk edasi. Las tuleb noor ja tugev veskimees ja teeb asjad korda. On ju selliseid hulle noori, kes tahaksid. Kindlasti oleks rohkem, kui tolle rusuhunniku omandamine nii keeruliseks poleks tehtud. Viimati Soonlepas käies ja mööda külatänavaid ning metsaradu seigeldes olid mul kahetised tunded. Ühest küljest on kahju, et asjad on muutunud, sest osa minust ju sooviks tunda neid emotsioone ja näha vaatepilte, mis on mu mällu söövitatud. Teisalt on südant soojendav näha maju ja hoove, põlde ja randasid, mis on korda tehtud. Ja kuigi on võõras näha maju seal, kus oli mets ja asfalti seal, kus oli kruus, siis on see ometi kordades parem tunne, kui näha laokile jäetud hooneid ja metsatukkasid. Mu vanaema maja ja kõrvalhooned on just samasugune inimestest ja jumalast hüljatud rajatis. Hoolikal vaatamisel võib kokku lugeda, mitu tormi tal veel üle elada on jäänud, enne kui seinad lõplikult ümber kukuvad. Jupi kaupa on maid maha müüdud ja pärandatud, aga mingi lollakas eestlaslik jonn ei lase sellest lõplikult loobuda. Ja mul on kahju. Kurb, et minu mälestused kirjutatakse üle praeguse nukra olukorraga. Soonlepa meeldib mulle jätkuvalt, mind tõmbab sinna. Aga vot Mamma majja enam jalga ei taha tõsta. Ja no arvestades, et kõik memorabilia on sealt ka ettenägelikult silma alt ära tõstetud, siis pole ma sinna vist oodatud ka. Nii et tunne on vastastikune. 

Sellele mõtlesin ka veel, et kuidas kehvad tingimused on suurepärane pinnas igasuguste uute algatuste loomiseks. Ei tohi olla liiga mugav, muidu aju ei genereeri uuenduslikke lähenemisi. Selles suhtes tundub, et saarlased on väga innovatiivsed. Kuidas selle Meri ütlus oligi sõnniku ja väetise kohta? Teate ju küll! Ja nagu alltoodud pildilt võib lugeda, siis saare naised on kohe erakordselt praktilise ja hakkaja meelsusega.

Igatahes, mul on täitsa uhke tunne seda kaunitari riiulis teiste "Minu" teoste kõrval eksponeerida. 

*"Lihtne" on nii jube sõna! Ma ei mõtle üldse seda, et mingitest lihtsakestest tahan lugeda, vaid seda, et minule, kui tavalisele ja lihtsale lugejale, jäi paratamatult tunne, et kuna autor on üleskasvanud ja enda ümber koondanud pigem eliidi, siis võib lugeda suurtest maletajatest, pillimängijatest, matemaatikutest ja muudest imeloomadest.