Ma arvan siiani, et õnn võrdub rahulolu pluss tänulikkus. Aga nüüd kuulsin veel üht mõtet, kuidas alati õnnelik olla ja ma ei tea, see on kuidagi natuke, noh, haige. Lubage, ma selgitan.
Nimelt väitis üks mees, et õnn eeldab ootuste puudumist, sest kui pole ootusi, siis neid ei saa ju purustada, neis ei saa pettuda, järelikult oledki kogu aeg õnnelik. Teoorias ma saan aru, et see toimiks. Aga kuidas see praktikas välja näeb? Kui inimesel pole mingeid ootusi?
Vaatasin nädalavahetusel üht vana filmi, "Kurb Valentinipäev". Mulle muide Ryan Gosling ei meeldi üldse, vabandust sõbrad, ma ei mõista tema fenomeni. Selline kurva kuju rüütel, no mis temas ahvatlevat ja mehelikku on? Ei mõista. Aga olgu, mul ongi kiiksuga maitse. Igatahes film räägib ühest paarist, nende kohtumisest ja sellest kuidas armastus arenes. Seda, mis vahepeal juhtus ja miks armastus jahtus, seda nii väga ei näidatud, aga vaataja saab ise järeldada. Ja mina järeldasin siis seda, et kohtudes oldi noored. Noormees vastas neiu ootustele, nendele, mis tal olid 18-aastaselt. Mõned aastad hiljem, noormees enam ei vastanud ootustele, sest tal endal polnud ootusi, puudus ambitsioon. Neist kahest oli kutt eluga täiesti rahul, neiu enam mitte nii väga. Michell Williamsi kehastatud karakter ütles südantlõhestavalt: "Mul pole sinu vastu enam mingit emotsiooni. Mitte midagi." Ja see vist ongi see, mis juhtub paljudes kooseludes. Ühel hetkel partner ei tee enam õnnelikuks, sest ei vasta ootustele. Ja selle asemel, et kaaslane välja vahetada, tuleb oma ootusi muuta. Või kuidas?
Kui ma siia veidi vinti juurde keeran, siis peaksid kõik suhted ju igavesti kestma ja õnne pakkuma. Kui sa ei eelda, et mees ringi ei tõmba, end igal õhtul koomasse ei joo ja kogu raha kasiinosse ei jäta, siis pole ju rahulolematuseks mingit põhjust. Sul pole ootusi, et kaasa end lugupidavalt ja vastutustundlikult üleval peab, järelikult sa ei pea kunagi pettuma.
Huvitav, kas see reaalsuses toimiks? Kas inimesed suudaksid end igasugustest ootustest ja eeldustest täielikult eraldada ja olla?
Sest suurt õnne ja rahuolu pakub ju ka oma eesmärkide saavutamine. Esiteks mõtled millelegi, sul on ootus, kuidas see asi võiks õnnestuda ja kui see siis juhtub, vahel teed ise, vahel on tähtede seis õige. Ja isegi kui on pettumus, siis punnitad rohkem ja teed paremini. Mida rohkem vaeva näed ja mida suuremad ootused, seda suurem rahuolu ja õnne tunne. Seega, kui sul pole ootusi, siis ei saa ju ka õnne olla, on mingi tuim olek.
Niisiis, mina vaidlen vastu. Ei saa kogeda õnne, kui kärbid oma ootusi. On okei omada ootusi. Lihtsalt peaks püüdma ka olenemata tulemusest leidma positiivset ja selle eest tänulikkust ilmutama. Sest isegi kui läheb väga halvasti, siis sellest saab midagi õppida ja järgmine kord paremini teha, või vähemalt olukorra üle naerda. Nii kaua kui hing on sees, nii kaua saab ju asju püüda paremini teha.
Ja mis puutub partnerisse, kes ootustele ei vasta. Noh, tasub mõelda oma ootustele, kas need on mõistlikud ja rääkida kaaslasega oma ootustest. Iga hinna eest suhtes olla, mis õnnelikuks ei tee... Milleks? Elu on liiga lühike, et olla õnnetu.
Kommentaarid
Postita kommentaar