"Seltsimees laps"

"Seltsimees laps ja suured inimesed"

Leelo Tungal

Toimetanud Meelike Saarna

Kirjastus Tänapäev, 2008

212 lk

Tea, kas ongi väga mõtet siin pikalt-laialt heietada. See oleks umbes nagu "Tõest ja õigusest". Kõik on ammu lugenud ja näinud ja kes pole, neid ei huvita ka väga. Samas, ma ju peaasjalikult endale siin kirjutan memuaare, et kui ma ükskord hall ja väeti olen, siis on hea meenutada, et ma kunagi olen raamatuid lugenud. 

***

"Oli kuis oli: suured inimesed kasutavad seda ära, et lastel pole imikupõlve pisiasju meeles ja mis neil siis muud üle jääb, kui tuleb omaks võtta kõik see, mida sulle kaugest beebiajast kaele määritakse."

***

Ei teagi, miks ma nii pikalt selle lugemist edasi olen lükanud ja ka raamatukogust laenutades võtsin iga osa eraldi, mitte ühe väljaandena. Mõtlesin, et vaatan, äkki mulle ei istugi ja pärast esimest osa ei hakka edasi end piinama. Film mulle tegelikult meeldis. Käisin emaga koos, ja tema nii armsalt tihkus nutta mu kõrval. Arvestades, et ta on minust mõni aasta vanem, siis eks temal oli seda äratundmist kindlasti rohkem, aga ta ongi mul hellema hingega. Igatahes, raamat(ud) meeldis(id) mulle ka väga. Lihtsalt ja toredasti kirjutatud, ei mingit ümbernurga juttu ja lapse vaatenurk toimuvale oli ehedalt ära toodud. 

***

"Suurte inimestega on tõesti keeruline asju ajada. Mõnikord, kui sa oled parajasti joonistamisse või mingisse muusse tähtsasse tegevusse süvenenud ega pane tähele, et sul on vahepeal kästud nina pühkida või on keelatud pliiatsiotsa suhu pista - siis läheb kohe lahti vali kisa, et mis laps see on, kes ei kuula vanainimeste juttu. Aga siis, kui istud suurte inimestega ninapidi koos ühe laua taga ja sul pole peale kuulamise eriti midagi tehagi - siis peaksid nagu hagijas kõrvad lonti laskma, et sõnakestki teiste jutust ei kuuleks!"

***

Eriliselt mind puudutas just see, kuidas Nõukogude ajal lapsi kasvatati. Kuigi minu lapsepõlv jäi 80nendatesse, siis Tungla kirjeldatud "laps räägib, siis kui kana pissib", "vanainimeste jutud", "ema tuleb siis, kui sa hea laps oled" olid kõik nii tuttavad. Palju tol ajal psühholoogiast teati või sellest hooliti, aga ränk koorem lapsele panna, andes mõista, et tema tehtud koerustükkide pärast saadeti ema vanglasse. Ja noh, kui mõelda, siis mis erilised ulakused need ikka nii väga olid. Peamiselt igavusest tehtud tembud, sest lapsed olid päevad läbi omapäi jäetud. Tavaline, loomulik uudishimu, mis on iga terve lapse tunnuseks. Kuidas sa pahandad lapsega, et ta pole hea, sest ta ei käitu nagu täiskasvanu?

***

"Kes meie oleme, seda ma teadsin, aga kes need nemad on, sellest oli tollal raske aru saada. Kas nad isegi sellest aru said, need suured inimesed."

***

"Samet ja saepuru ehk seltsimees laps ja kirjatähed"

Leelo Tungal

Toimetanud Tuuli Rehemaa

Kirjastus Tänapäev, 2009

213 lk

***

"Selliseid aasimisi need suured inimesed armastasid! Kõik sõnad olid justkui teatud ja tuntud, aga ikkagi ei saanud ma aru, millest jutt käis, ja täiskasvanud kukkusid itsitama niisuguste kohtade peal, kust mina midagi naljakat ei leidnud..."

***

Teine osa ei läinud minu jaoks kohe käima. Polnud seda esimesest osast tuttavat kergust, tundus veidi punnitatud. Aga mingil hetkel hakkas jälle voolama ja nii lõpuni välja. Ehk see pingutatus tuli sellest, et hästi enam ei mäletatud kõiki nüansse ja sündmuste toimumise järjekorda.

***

""Tule-tule!" kiirustas tädi mind takka. "Meil pole aega juulitada: tuleb minna kähku Kadriorgu jalutama ja mere äärde patseerima! Vaja kiiresti hingerahu saavutada, arst käskis!"

***

"Üldse naerdi igasuguste juttude peale, ja see mulle meeldis. Naer tekitas tunde, et kõik hirmud ja mured võivad kahaneda ja kaduda, sest inimestel on üheskoos lõbus olla. Ainult, et kahjuks naersid suured inimesed harva, väga harva..."

***

"Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa"

Leelo Tungal

Toimetanud Piret Klaus

Kirjastus Tänapäev, 2018

253 lk

Kolmas osa meeldis jälle samamoodi, nagu esimene. Selles on rohkem kirjeldatud naiste elu Nõukogude ajal ja eks ka sugudevahelist dünaamikat ning sookaaslaste konkureerimist.

Ei, väga hästi kirjutatud ja põnevad sündmused ka. Mõtlesin küll sellele, et Leelo oli sündmuste toimumise ajal ju veel eelkooliealine laps, kuidas ta kõike nii hästi mäletas? Et palju siin on juurde mõeldud või info hoopis muudest allikatest saadud, kui mälu. Ja huvitav ka veel see, et miks ootas ta pool sajandit, et oma lugu kirja panna? Või kas ikka ootas? Ma kahjuks ei tea, kuidas "Seltsimees laps" sündis. Kas ehk ongi tegemist läbi elu kestva projektiga ja jõudis avaldamisele nii palju hiljem seetõttu, et inimesed, keda kirjeldused oleksid võinud haavata või kahjustada, olid lõpuks oma igavesele puhkusele suundunud? Kui keegi oskab juhatada, kust loo sündimise lugu saaks lugeda, siis oleksin väga huvitatud.