"Võr(g)utamine"

"Võr(g)utamine"

Triin Katariina Tammert

Keeletoimetaja Inge Pitsner

Kirjastus Pilgrim, 2021

176 lk

Ma hakkasin seda raamatut lugema tugeva eelarvamusega. Olin sellest veidi kuulnud Naistejuttude podcastis ja ainult seal kuuldu põhjal otsustasin ka ise lugeda. Ja lugedes, sain aru, et raamat võib olla üks, aga see, mida luges sellest välja üks, ei pruugi olla see, mida mina sellest loost leian. 

Alustan seekord halvast, mis mulle ei meeldinud. Loogika puudumine. Raamat algab sellega, et keegi leiab kirjad korterist, kuhu ta just kolinud on. Korter asub Võrus. Ja kirjad on kirjutatud Võrust. Tütrelt emale. Vabandage, aga nagu, tegelikult või? Võru pole minu teada nii suur asula, et kui ema ja tütar seal mõlemad elaks, siis peaks tingimata posti teel kirju saatma. Ma suudan isegi sellises metropolis nagu Tallinn, oma emale paar korda kuus külla minna ja posti teel käsitsi kirjutatud kirju mitte saatma. 

Teiseks. Loogika puudumine. Oih, ma vist juba mainisin seda... Aga nagu ma pean uskuma, et tütar kirjutab emale detailselt ja avameelselt seda, kuidas ta korraga kolme mehe päid hullutab, peresid lõhub ja oma armukestega erisugustes kohtades vallatleb? Okei, ma saan aru, et inimesed on erinevad ja mõni ongi äkki oma emaga sellevõrra lähedane, et jagab intiimseid üksikasju. Aga teha seda paar tänavavahet eemal ja kirjutada seda kirjas? Kallid kirjanikud, miks te peate oma lugejaid lollpeadeks? 

Minategelane ärritas mind tugevalt. Ma panin korduvalt raamatu käest, kõndisin veidi edasi-tagasi, rahunesin ja jätkasin. Nõrk, hädine, saamatu naine! Okse! Laseb end pimestada kallitel kingitustel ja kurbadel silmadel. Lööb rusikaga rinnale, et tema ei suhtle hõivatud meestega, ometi teeb seda korduvalt, mitmega ja samal ajal. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et aga miks, miks see mind nii väga häirib? Veel mõtlesin, et äkki see kõik oligi autori eesmärk - lugejat ärritada. Näidata, et see, mida Hollywoodi imalad lembefilmid propageerivad on tegelikult haige ja väärastunud. Et päris elus tõeline armastus nii ei tööta. Midagi tegelikult selgeks ei räägita, kõik jamad klaaritakse lillede ja kingitustega.

Mitu korda ta ometi ühte ja sama meest tagasi võtab? Miks? Millega ta seda endale põhjendab? Ja samas, kas pole ma ise just täpselt sama teinud? Ja sellega oma lähedasi ärritanud ning vihastanud? Ära küsi endalt, et kas see mees on õige minu jaoks. Küsi, et kas mina olen õige, olenemata mehest enda kõrval. Nii kaua, kui otsitakse seda õiget väljapoolt, kes tuleks ja meid kokku lapiks, nii kaua jäämegi katkiseks. Jah, filmid tahavad meid uskuma panna, et "see õige" teeb meid korda, täiustab meid, muudab meid õnnelikuks, andes mõista, et meist endist ei piisa, et üksi olles me pole täielikud ja ei saagi olla õnnelikud. Aga kui me ise end ei suuda õnnelikuks teha, kas pole seda siis teiselt inimeselt ebaõiglane nõuda? Sest kui sa kulged ühest suhtest teise ja olles seejuures pidevalt rahulolematu ning puudulik, siis kelle vastu sa tegelikult solvunud oled, kas kaaslase või iseenda? 

Kahjuks lõppes raamat nii nagu see tihti päris elus lõppebki. Ignoreeritakse punaseid lipukesi. Otsitakse s*tale käitumisele õigustusi. Mõeldakse, aga ma ise ju ka provotseerisin natuke. Kuigi minategelane arutleb puhuti väga õigesti, saab justkui aru, et õnn ei seisne suhtes olemises, vaid muudes väärtustes, siis põhiteemaks on ometi see, et kiiresti mehele saada. Mehele, kes on algusest peale absoluutne tropp olnud. Aga noh, kurvad silmad, kallid restoranid, peened hotellitoad.... Mida sa naine veel tahad, on ju. 

Igatahes, ma andsin lõpuks vähe punkte. Loogika pärast ja lõpu pärast. Ma lootsin nii väga, et see asi lõppeb normaalselt. Aga lõppes haigelt ja ma pole kindel, mis selle jutustuse iva oli. Kolm aastat kestev tõmblemine, kus igas kuus jäetakse mees mitu korda maha, sest tal on üks nõme omadus teise otsas, õhatakse vahepeal kellegi teise järele, aga siis mahuti! visatakse igasugune eneseväärtustamine aknast välja, sest... Ja nagu, kui ma oleks ema selles loos ja saaksin oma lapselt selliseid kirju, oleks ma juba ammu ise kohale läinud ja mõistuse sealt kusagilt, kuhu iganes see ära on kadunud, pähe tagasi raputanud, mitte tuimalt kõrvalt jälginud.