Finantskasvatus

Küsis mult sõbranna üks päev, et kuidas ma oma lastele finantstarkust õpetan. No esiteks olin ma muidugi täiega meelitatud, et keegi üldse arvab, et mul on mingi tarkus, mida õpetada, rääkimata finantstarkusest. Ma tean teoreetiliselt küll, et 10% palgast peaks kohe endale maksma säästukontole ja siis ülejäänuga hakkama saada ja et seal säästukontol peaks olema 6 kuu palk, noh, mustadeks päevadeks. 


Reaalsus on see, et kõik mu päevad on mustad olnud terve elu ja mingeid sääste mul pole. Kunagi sai SEBs tehtud digikassa, see on selline vigur, et kui sa lähed poodi ja sul on arve 3,98 eurot ja sa maksad kaardiga, siis vidin kannab selle kaks senti, mis neljast eurost nö üle jääb, su kontol teisele arvele. Sinu raha, ise justkui märkamatult kogud sinna sente. Kätte saad igal ajal, lihtsalt kui sa tahad nüüd ja kohe, siis pead natuke maksma selle eest, aga kui kannatad 3 päeva oodata, siis on tasuta. See distsiplineerib. Mind küll. Vaatasin just, et ma olen aastate jooksul sinna kogunud 1030 eurot. Mitte, et see seal mul hetkel oleks, praegu on natuke üle 10ne, sest mul on ikka vaja olnud sealt seda, noh. Aga see on põhimõtteliselt ainuke säästmine, mida ma elus teinud olen. 

Investeerinud olen küll. Kinnisvarasse. Mina usun kinnisvara. Osta odavalt, tee korda ja müü kasumiga maha. Muidugi üksi ma seda teinud pole. Mehega koos. Praegune elupind on tõesti minu. Sain selle soodsalt. Kui ma selle täna maha müüks, maksaks pangalaenu tagasi, jääks mulle ilus nutsakas üle, mida saaks põhimõtteliselt uue elupinna sissemaksuks kasutada. Jah, loomulikult olen ma ise sinna raha ka sisse tagunud, aga arvestades praegust buumi, oleksin ikkagi omadega plussis. Müüa ma siiski hetkel ei kavatse. Mulle nimelt meeldib mu kodu. Aga hea tunne on, teades, et kui mingi eriliselt rõve õnnetus peaks juhtuma, siis on mingi tagala olemas. Sellepärast eelistasin ma oma kodu üürikodule. 

Kuna te ilmselt nagunii mõtlete, siis mina jätsin oma teise samba tiksuma. Las olla. Nagunii midagi tarka ma sellega praegu pihta ei oskaks hakata ja las jääb siis vähemalt matuserahaks, kui ma ketsid ootamatult peaks nurka viskama. Ja kui ei, sest only the good die young, siis on natuke kommiraha neljakümne aasta pärast. Ehk. 

Ainuke tarkus, mida ma elades rakendanud olen - ära laena ennast lõhki. Kuna ma koguda nagunii ei oska, siis ma olen see, kes kasutab järelmaksu võimalust. Üks lõppeb, paar kuud pausi ja tekib uus, sest mul oli ju VAJA seda uut kohvimasinat, kuidas te aru ei saa! Järelmaksud võtan ma enamasti võimalikult lühikeseks perioodiks. Neli kuud, pool aastat. Sõltub muidugi summast, aga üle poole aasta ma ei taha eriti millegi eest maksta, sest siis võib mul juba mingi teine VAJADUS olla, mida finantseerida. Praegu näiteks ilastan uute tugitoolide ja diivani järgi. Aga need tulevad ilmselt alles kevadel tulumaksu tagastuse eest. 

Sõnaga, ma tean küll, et odavam oleks endal säästa, sest nii ma hoiaks intressi pealt kokku, aga võtan seda kui karistust kärsituse ja nõrga iseloomu eest.

Aga räägime siis protsentidest. Sest ma olen aru saanud, et numbritest ei räägita. Laenudele läheb minu kogusissetulekust 34%. Elamiskuludele kulub sissetulekust 17%. Toidule ja majapidamiskaupadele umbes 30%. Kui nii võtta, jääb mul circa 20% üle selleks, et säästa, investeerida või teha midagi muud hirmus vastutustundlikku ja arukat. Aga see 20% on hingele. Selle eest ma ostan poest roosat pehmet nänni ja olen hullult õnnelik. Vähemalt 5 minutit. Ja minu meelest on see money well spent.

Sest, minu rahafilosoofia, mis mul tegelikult ka keelab säästa, on see, et ma elan praegu. Ja ma tahan praegu hästi elada. Või nii hästi, kui ma selle 20% eest saan. Kui ma säästaks, oleks kokkuhoidlik, siis võiksin ma ehk 20 aasta pärast palju premini elada. Aga ma ei tea, mis on 20 aasta pärast. Ma võin täna õhtul töölt koju minnes autoõnnetusse sattuda. Võin trennist tulles trepil komistada ja kaela murda. Võin kodus suppi keetes ennast ära põletada, kui pott pliidil plahvatab. Võin öösel magades ära lämbuda, sest kapi otsast kukub mulle vaas kõrisõlme peale. Võin... noh te saate ilmselt aru, kuhu ma sihin. No ja mis sellest säästmisest siis kasu oli? Lapsed? Lapsed on mul kindlustatud. Nad saavad mu surma korral nii palju pappi, et võivad endale Aasiast pruute hakata tellima. Ja isegi kui seda kõike ei juhtuks ja ma elaksingi rõõsalt kuni kõrge eani, siis ma ei usu, et kui ma olen terve teadliku elu igat senti poolitanud ja siis ühel hetkel olen miljonär, siis hakkan hullult elu nautima. Kui ma seda praegu ei oska, siis ei hakka ma ime kombel seda ka eakana oskama. Olen näinud küll neid, kes raha kokku kühveldavad ja elusügisel istuvad oma rahahunniku otsas, pole nad nii õnnelikud midagi. Kibestunud ja õelad on. Raha ei tee kedagi õnnelikuks. Selle kohta on ju isegi teadusuuringuid tehtud, et jah, tõesti kuni teatud summani on raha olemasolu õnneks vajalik, kui see katab ära inimese põhivajadused ja natuke veel. Aga sealt edasi ei tee priskem arveldusarve kedagi õnnelikumaks. 


Enda puhul ma arvan sama. Mul on praegu just täpselt nii palju raha, et ma pole selle pärast õnnetu. Kui ma saaks poole rohkem palka, ei teeks see mind poole õnnelikumaks. Sest siis ma tahaks ilusamaid riideid, uuemat autot, maitsvamaid toite ja suures plaanis oleks eeltoodud protsent väljaminekute jaotusest umbes sama. Vaevalt, et ma imekombel säästma hakkaks. Rohkem kulutama lihtsalt. Seda, et mu sissetulekud võiksid kunagi nii suureks paisuda, et raha hakkaks üle jääma, ma ette ei kujuta. Siiralt. Mul on ikka mingi nimekiri kuklas asjadest, mida ma tahaks, aga mis on jäänud finantside taha. Noh, uusi kõrvarõngaid näiteks. Ühed, mida ma vaatan juba mitu aastat, aga ma ei raatsi. Uut elutoamööblit. Raamatuid, kodukinosüsteemi. Puhkuseid lastega. No ja nõnda edasi. 

Niisiis, minu poolt tarkused on need, et ärge ennast lõhki laenake, makske arved õigel ajal, et vältida viiviseid ja intresse ning lihtsalt nautige elu. Pole halb veidi ette mõelda ja kõrvale panna, aga kuidas seda teha, küsige kellegi teise käest. Mina olen sünnist saadik vanene olnud. Nullist alustanud. Mitu korda. Ei ole mulle keegi midagi pärandanud ega mingit kaasavara kaasa andnud. Kõik, mis mul on, olen ise pidanud endale ostma ja välja teenima. Need, kes on saanud oma vanematelt kinnisvara või x summa pärast ülikooli lõppu, mul on teie üle siiralt hea meel. Loodetavasti oli sellest kasu ja see aitas teil täiskasvanuellu valutumalt siseneda. Sama loodan oma lastele ühel päeval pakkuda. Aga kui polnud, siis pole ka hullu. Hiljuti oli arutelu all see, et kui palju mõjutab lapse elu see, kui vanem on hariduse omandamisel toetav. Nagu selgus, siis jah, see annab eelise, aga see ei tähenda automaatselt, et ilma selleta pole inimesel mingit lootust elus läbi lüüa. Sama ilmselt on ka rahaga. Eelis on, aga see ei määra lõpptulemust. 

Kui minu lugejate hulgas on neid, kes arvavad, et laenamine on eriliselt vastutustundetu ja rumal, et tuleks ikka säästa ja koguda, siis selle peale ma ütlen nii, et suur enamus teist pole ilmselt pidanud nullist alustama. Te olete saanud kingituseks kinnisvara, elanud koos oma vanematega või muul moel on teil elupind olemas olnud. Ma tean ise mitut inimest, kes on aastaid elanud koos ämma-äiaga ja raha oma kodu ostuks/ maja ehituseks kõrvale pannud. Paljudel ei ole seda võimalust. Paljud ei taha seda. Kui me räägime praegu suuremast osast elanikkonnast, siis enamik teenib pisut üle miinimumi või alla keskmise palga. Kuidas peaks noor inimene, kes teenib 600 kuni 800 netopalka, maksma üüri eest, mis on tihti juba 300 kuni 600 eurot, tasuma kommunaalteenuste eest, ostma toitu, riideid ja maksma muid kulusid ning selle juures veel koguma? Ma võin rahaloll olla, aga ma küll ei kujuta ette, et ilma pangalaenuta oleks sellel noorel inimesel võimalik üüripinnalt kunagi oma elamise peale kolida. Ütlete, et aga miks ta siis koolis ei käinud ja paremat haridust ei saanud, see oleks talle taganud paremad töövõimalused ja kõrgema sissetuleku? Ma tulen tagasi selle juurde, et kui inimene on keskklassist, või vaesemast, siis ta ei saa endale ehk lubada aastaid kõrgharidust omandada. Ta peabki minema tööle, et katta väljaminekuid, sest keegi ei saa teda ülal pidada. Mõni on tubli ja käib töö kõrvalt koolis ja saab lõpuks ka parema sissetuleku. Jah, mõni. Lihtsalt, kui sa juba oled selles lõksus, et sa oled sündinud valesse perre, siis sealt välja rabeleda... noh. Nii et alguse saab kõik sellest, et vaesed ei tohiks üldse lapsi saada. Aga kes teile siis Maximas vetsupaberit müüks ja teie ilusas klaasist büroohoones põrandaid peseks? Ma võin saladuskatte all mainida, et üldiselt ei tehta seda vastupandamatust vajadusest inimestega suhelda või suurest korraarmastusest. Aga kas see, kui sulle on mängu alguses jagatud kehvemad kaardid, tähendab, et sa ei peaks üldse mängima? Minul olid kohutavad kaardid, aga ma olen silmipimestav kaunitar. Oleks omal ajal tulnud raha pärast mehele minna, mitte armastusest. Aga noh. Ehk jõuab veel.

Kommentaarid

  1. loen sind ja mõtlen, et kumb meist tegelikult rohkem riskib. Mina säästan ja ei laena. Sina laenad ja ei säästa. Eks me 15 aasta pärast saame teada :)
    Aga tõsiselt rääkides, hakkasin lugedes mõtlema, et peaks ikkagi laenu võtma. Nii veenvalt oskasid põhjendada. Tõsiselt.

    (St kunagi olen laenu võtnud, aga see oli veel sel ajal, kui intress oli kahekohaline number)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ha-ha, no see küll eesmärk polnud, et kedagi laenama julgustada. 😀
      Ise ju ka tunnistan, et võtan võimalikult lühikeseks ajaks, et saaks laenust kiirelt lahti. Aga mulle endale on vahel jäänud mulje, et mõned inimesed suhtuvad laenu võtmisesse põhjendamatult kategooriliselt, arvestamata, et see võib olla täiesti aktsepteeritav alternatiiv säästmisele. Kulukam küll, samas kiirem. No ja aeg on ju raha. 😉

      Kustuta
    2. Eks oleneb ju ka sellest, mille jaoks laenata. Uue teleka või telefoni jaoks laenatud raha ei tule kunagi tagasi. Sama on autoga - näiteks kõikide uute autode hind kukub viie aastaga umbes poole võrra. Uhiuus auto ja viis (või kümme) aastat vana auto viivad täpselt ühtmoodi punktist A punkti B, aga väärtus on väga erinev. Samas kinnisvara ostmiseks laenamine on peaaegu alati hea mõte. Meie näiteks ostsime veidi üle viie aasta tagasi maja, mille väärtus on tänaseks peaaegu kahekordistunud. Mina olen üldiselt laenamise vastane, pigem kogun ja ostan hiljem kui raha olemas. Aga seda summat, mille võrra maja lihtsalt täitsa iseenesest kallimaks on muutunud, poleks viie aastaga elu sees ise kõrvale pannud. Täitsa maast leitud raha justkui!

      Kustuta
    3. Ei saaks sinuga rohkem nõus olla. 😊

      Kustuta
  2. Ma ka alati seda meelt olnud, et nii vast pole väga hea elada, et kogud aga keldrisse kullahunnikut ja poolitad iga senti, a la nagu Ants-Ihnus või mis ta nimi oligi... Elu on ikka elamiseks, nautimiseks, nüüd ja praegu. Aga samas, äkki see Ants-Ihnus naudibki täiega seda varanduse kollektsioneerimist, mina ju ei tea, mulle endale meeldib raha mõnusamate asjade vastu välja vahetada, ei oska koguda ega kogumist nautida :D
    A noh, mis ma ka räägin, mul alles elus need rahaõppetunnid pooleli ja halja oksani jõudmiseks tuleb veel edasi rapsida. Enne passiivsest tulust unistamist tuleb sellest passiivse kulu staadiumist välja saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No jah, sedasi ma polegi mõelnud, et äkki see Ants-poiss sellist elustiili naudib. Kui nii, siis andku minna. 😄

      Aga jah, ma sinuga samas paadis, elu on elamiseks, nüüd ja kohe. 😊

      Kustuta
  3. Minu maailmapildis on laenamisel õigustus kui laenuraha võimalik nii paigutada, et see laenuprotsendist kõrgema tulu toob. Muideks isegi eluaseme laenuraha on pikemas plaanis enamasti kokkuhoid kui võrrelda üüripinnaga, pealegi pole tavakodanikul võimalik maja sulli eest osta. Tarbimislaenu pean mõttetuks. Kui mul ei peaks olema raha et viimast õunakese mudelit või veel suuremat pildikasti osta siis kannatan kuu või paar ja ilmselt avastan, et tegelt ajab kasutuselolev mudel edukalt asja ära. Elu ainsad laenud ongi olnud elukohad.

    Sealjuures pole sugugi iga senti veeretanud, hobidele ja elu nautimisele läinud raha on hästi "investeeritud". Reisisime ka siis kui toiduraha pidi lugema. Elamusi hindan palju kõrgemalt kui asju ja nende peale läheb ka rohkem finantsi. Päris hõbelusikas suus ei sündinud. Hariduse sain nõuka ajal, iseseisvat elu alustasime kahekesi koos kaasa ja kahe kohvriga võõral maal. Nii asjade kui elamuste kohta kehtib inglaste tuntud ütlemine: "Olen liiga vaene, et osta odavaid kingi" ;)

    Elu on muidugi elamiseks nüüd ja kohe aga see ei takista ka veidi kaugemale vaatamast ning võimaluste piires mugavat vanaduspõlve kindlustamast. Kui annagi ootamatult otsad ei lähe see finants ju kaduma vaid lastele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen paljude mõtetega nõus, aitäh kogemuse jagamise eest. 😊

      Kustuta

Postita kommentaar