"What We Did in Bed. A Horizontal History"
Brian Fagan, Nadia Durrani
Tõlkinud Ivika Arumäe
Toimetanud Triin Olvet
Kirjastus Argo, 2021
231 lk
Ajalugu on ikka põnev! Tundub, et mis sellest voodist ikka nii väga kirjutada on, neli jalga, üks madrats ja linad, aga ei, üllatusi jagus. Alustades sellest, et voodi sellisena, nagu meie seda tänasel päeval aktsepteerime, on võrdlemisi uus leiutis. Varasemalt on magatud ka istudes, pool-lamades, põrandal, puuokstel... noh kas just, aga kes ütleb, et ei. Pärast "Seksi kummalist ajalugu" oli seda raamatut lugeda natuke igav, sest esiteks oli seksiraamat humoorikamalt kirjutatud ja paljud teemad olid juba läbivõetud, seega sellist ahaa-elamust kahjuks ei saanud. Ka kordused hakkasid mingil hetkel teravalt silma. Selletõttu ma kratsisin ühe punkti maha. Kui oleks lugenud raamatuid vastupidises järjekorras, oleks ehk punktid ka teisiti jagunud.
***
"Ilukirjandusest pärit proua Grundy süvendas kõigis üldlevinud arvamust, et magamistuba on koht järglaste sigitamiseks ning rõõmu tuleb seal tunda nii vähe kui võimalik."
***
Ehk kõige põnevam oli see osa, milles räägiti privaatsusest. Meil ei tule pähegi see, et me voodist hakkaks maailma valitsema või kutsuks küla kokku, kui sugu teeme, sünnitame, sureme. Aga olid ajad... olid voodid!
See osa, mis rääkis unest, oli ka huvitav. Just see, et praegu normiks kujunenud 8 tundi ööund on tegelikult ka suhteliselt uus nähtus, sest varem, enne tööstusrevolutsiooni, magasid inimesed siis, kui ära väsisid ja mitte tingimata 8 tundi jutti, vaid nii nagu mõnes soojemas kliimas praegugi kombeks et magati neli tundi, tehti tööd ja peeti pidu ning magati siis veel mitmeks tunniks. Ja ausalt öeldes, mulle tundub see väga loomulik. Kui ma saaks ka nii oma und reguleerida, siis oleksin tõenäoliselt produktiivsem ja puhanum, vähem stressis. Sest mina olen see, kes võib küll õhtul normaalsel ajal magama jääda, aga mõne tunni pärast juba lage vahtida ja nii mitu tundi ning siis hommikul äratuskella peale pahurana ärgata. Kui saaks öösel vahepeal toimetada rahus, ilma stressita ja hommikul kauem voodis olla, kes teab. Oleksid on muidugi ka libe tee.
Unetusest rääkides oli põnev ka see osa, et kuigi unerohte kirjutatakse välja sama tihti kui vitamiine, siis märkimisväärset tulemust nad ei anna. Uuringute järgi pikeneb unerohtude mõjul uni kõigest 20 minutit. Tundub ju absurdne sellise natukese pärast enda keha mürgitada. Minu jaoks oli see küllalt märkimisväärne info, sest oma areneva unetuse tõttu olen aina rohkem hakanud kaaluma välist abi selle turgutamiseks. Aga nüüd ma pigem vaatan mõne rahustava tee poole.
Kommentaarid
Postita kommentaar