Järelkaja

Ma saan aru, et kuigi mul siinpool klaviatuuri on praegu kõik justkui selge ja korras, siis sealpool, kus on lugeja, on jäänud väike võlgnevus. Ma tunnistan ausalt, et ma ei kavatsenudki üldse midagi kirjutada, sest ma ei vaja seda, et keegi midagi valideeriks. Veel vähem vajan ma seda, et tuleksid õpetajad, kes kohe mulle räägivad kuidas ma olen asjadest valesti aru saanud ja ärgu ma muretsegu, see hea ja õnnis tunne, mis elab mu südames, läheb nagunii kohe üle, sest kõik mehed on sead ja mölakad. Aga, kuna ma ise juba selle jutuks võtsin ja oma nö kampaaniat "mees jõuluks majja" siin kajastasin, siis on ainult aus rääkida, kuidas see projekt lõppes. Sest nii on, minu jaoks on projekt lõppenud. Julgen moka otsast mainida, et edukalt. Ja kuigi ma olen esimene, kes tunnistab, et jõuludeni on veel aega, siis eeldused on isegi minu tagasihoidliku arvamuse järgi head.

Aga algusest.

Projekti ametlik algus oli 28.08.2020. Sel päeval tõmbasin ma endale Tinderi kohtinguäpi ja kukkusin muudkui mehi valima. Sellele eelnesid mõned juhtumid, kus tuttavad meesinimesed olid mulle oma sümpaatiat väljendanud ja kogu see lugu pakkus mulle hirmsasti lõbu, seega otsustasin, et aitab tsölibaadist ja üksindusest. Olin aastaid proovinud seda paljukiidetud taktikat mehe leidmiseks "ära otsi, siis leiad" ja näinud, et ma vist ei oska sel viisil enda külge mehi kinnitada ning kaotada polnud ju midagi. Niisiis. Astusin tutvusi sobitama. 

Klappe tuli tohutult. Naistel on lihtsam kohtinguportaalides. Ja kui natuke pingutada, mida ma tegin, lisades endast ilusaid pilte erinevates tegevustes ja kirjutades ka paar tutvustavat sõna. Sai jutustatud, sai vihastatud, sai solvutud ja solvatud. Esimene päris deit oli umbes kuu aega pärast äpi installimist. Umbes kuuendaks kohtinguks olin ma juba igasuguse elevuse kaotanud, asi oli muutunud rutiiniks. No ja neid kohtinguid oli lõpuks väga palju. Mingi aeg ma vist isegi pidasin arvestust, aga lõpuks läksid need kohtingud ja mehed kõik omavahel segi, nii et ma ei teagi täpselt, aga pakun, et umbes 30 meest sai läbi deiditud, kohtinguid oli mõnevõrra rohkem, sest mõnega sai kohtutud rohkem, kui vaid kord. 

Päris mitu korda sai Tinder kustutatud, sest mulle näis, et nüüd võib siit midagi tõsist areneda. Tunded tekivad kiiresti. Seda ei osanud ma oodata. Eesmärk oli alguses väga konkreetne - leida mees, kellega koos olla, abikaasa, kui soovite. Meestega tutvudes ja sageli pettudes, see eesmärk muutus. Kevadeks olin ma nii läbi ja tüdinenud, et mul oli sellest ilusast armsast soovist hingesugulane leida, jäänud alles soov, et saaks vähemalt head seksi. Jah, te lugesite õigesti, nii madalale olin langenud. 

No ja siis, kui ma olin justkui loobunud ja ei lootnud enam midagi suurepärast, tuli See Klapp. Selleks ajaks olin oma profiilile ilusate piltide asemel jätnud mõned suvalised fotod, kust polnud vist õieti mu nägugi näha. Ja profiilil oli iseloomustavaks lauseks: "Vastus su küsimusele on "ei"!" Kui te arvate, et ma sellepärast vähem matche sain, siis te eksite. Nagu öeldud, naistel on ikka väga lihtne mehi sebida. Kui ma meenutan tema profiili, siis ega see ka otseselt millegagi ei eristunud. Olid mõned pildid temast kusagil eemal ja tutvustavat teksti vist üldse polnud või vähemalt ma ei mäleta, mis seal kirjas oli. Aga tema profiil tekitas minus positiivse tunde ja nii see paremale sai lükatud. Kuna ma enne olin ju kuude kaupa kõiki profiile hullult analüüsinud ja püüdnud leida sealt mingeid märke, et tegemist on nö oma inimesega, siis lõpuks ma lähtusin tundest, kui tunne oli hea, siis läks paremale, kui polnud, siis olgu kui kena tekst ja pildid, läks vasakule. Niisiis, ikkagi emotsionaalne olend. 

Ja muud vist polegi väga lisada. Hakkasime vestlema ja umbes kolmandaks päevaks oli selge, et tegemist on suurepärase klapiga. Kokku saime kaks nädalat pärast suhtluse alustamist. Selleks ajaks olime juba ammu kolinud Tinderist Messengeri. Kõik mis on sellele järgnenud, on olnud muinasjutt. Milles ei puudu loomulikult ka kuri kuninganna ja seitse pöialpoissi. Kuigi meil kahel on omavahel kõik hästi, siis ei tähenda see, et poleks esinenud takistusi. On takistusi tema poolt ja olen ka mina oma vanade traumadega püüdnud suhet saboteerida. Aga ei oska me üksteiseta. 

Sellest mehest oskan mina ainult ülivõrdes rääkida. Sellepärast on vist parem, kui ma ei räägi. Ütlen seda, et kui ma aastate jooksul olen kirjeldanud oma ideaalset kaaslast, siis tema täidab kõik kastid. Ma ei tee nalja. Olen otsinud temas vigu ja puudujääke, aga ma ei suuda neid tuvastada. Mitte, et ta on täiuslik, aga ta on täiuslik minu jaoks. Kui tahate, siis tema on manifesteerimise tulem. Saada soovid Universumile ja oota... noh, 40 aastat. Mis ehk kõige olulisem, ta oskab mind armastada nii, nagu ma seda vajan. Ma ei pea teda õpetama, ta teab instinktiivselt. Piisab vihjest, pilgust, poolest sõnast ja ta teab. Ta päriselt ka kuulab seda, mida ma ütlen, isegi siis kui ma suudki ei ava. Ja see, mida tunnen mina tema vastu on minu jaoks esmakordne. See tunne on segu õnnest, rahust, kirest, turvatundest, eufooriast, alandlikkusest, ulakusest, hoolimisest, kiindumusest ja tänulikkusest. Muuseas, liblikaid pole, on tohutu kergus, rahu ja kindlus. Kuigi see kõlab ehk nõmedalt, aga mul on temaga mugav. Nii-öelda, ei pea kõhtu kogu aeg sees hoidma. Ma ei karda talle näidata enda inetut poolt, nii väljast kui seest. Saan olla absoluutselt alasti, tulesid kustutamata. 

Jah, ma annan aru, et ma olen praegu roosas mullis. Võttes arvesse oma minevikku ja üldse inimnatuure, siis ei saa välistada, et ma siin mõne aja pärast jälle ahastuse pole ja meessugu maapõhja ei nea. Nagu öeldud, siis ka praegu on meil veel takistusi, mis võiksid mitte olemas olla. Aga see ei loe. Sest see, kas meile on antud neli kuud, neli aastat või nelikümmend kopikatega pole oluline. Oluline on, et me üldse üksteist leidsime ja ära tundsime. Iga hetk teda tundes on olnud kingitus, õnnistus, and. Ma ei teadnud, et ma nii isetult oskan kellestki hoolida. Oma lastest küll, aga teisest täiskasvanud inimesest. Ja sedagi ei teadnud, et ma oskan õnnest nutta.

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Meil vist vedas, et me matchisime. Mingit erilist valemit ei ole. Kui siis see, et järjekindlus viib sihile. On jah nõel heinamaal, aga kui sa ette võtad ja seda heinamaad käpukil roomates läbi hakkad kammima, siis ühel hetkel sa leiad oma nõela. Seda, kas see nõel on väärt marraskil põlvi ja veriseid kintse, see sõltub vast nõelast. Minu nõel on väärt kõike seda ja palju enamat. Mul on veidi kahju, et me temaga varem ei kohtunud, samas on mul hea meel, et ei pidanud teda 60 aastat otsima, kuigi ka sel juhul oleks ta seda väärt olnud.