Juhtus selline lugu...

... et sain sõnumi ühelt, noh, sugulane vist on kõige õigem nimi. Mitte veresugulane, aga sugulane, kes on omandatud läbi abielusidemete. Me viimati suhtlesime temaga umbes 8 aastat tagasi. No ja nüüd ta siis kirjutas ühel õhtul ja uuris, et kas see on ikka veel minu telefoninumber. Jah. Mul on nimelt üks maailma kõige lihtsamaid numbreid ja ega ma ei loobu sellest ilmselt selles elus. Kirjutas siis, et ta sõidab iga päev mu kodust mööda ja on minu peale mõelnud.

Okei. Normaalne. Vist? Ikka ma ka vahel mõtlen inimeste peale, kui ma kusagil kõnnin ja meenub mingi seik nendega koos veedetud aegadest. Ma lihtsalt olen sellevõrra passiivne ja introvertne, et mulle mõttest piisab. Ma ei hakka taga ajama inimeste numbreid, keda ma pole 8 aastat näinud. Aga inimesed on erinevad.

Siis kirjutab, et ta tahab minuga mõnel õhtul kokku saada. Ahah. No ma arvasin, et äkki helistaks. Milleks kohe peab kokku saama, kui pole nii ammu näinud? Aga jälle, paljugi mis, inimesed erinevad. Võime ju kohvi teha.

Ei, tema kohvi ei joo, seda ma kusjuures isegi mäletasin, aga et veini, viskit ja vett tema võib juua küll. No andke andeks, aga nüüd ma küll juba mõtlen igasuguseid asju. Alkoholi ma tarbin ainult nendega, kellega väga lähedane olen. Ja ma ei saa seda öelda inimese kohta, keda pole nii kaua näinud. Aga ma võtan ennast kokku, surun oma tunded alla ja ütlen, et okei, teeme siis veini mingil õhtul.

Tema juures.

Kui oleks tegemist mingi teise inimesega. Ütleme klassikaaslase või endise kolleegiga, kes tuleb samasuguse ettepanekuga, oleks ma ta kohe puu taha saatnud. Aga tegemist on sugulasega. Inimesega, keda ma kunagi arvasin päris hästi tundvat. Kes on suhelnud minuga, aidanud kodus remonti teha, hoidnud mu lapsi, kui nad väiksed olid. Kellega me oleme väga palju aega koos veetnud. Lihtsalt viimased aastad on olnud 0 suhtlust. Seega, ma vaigistan oma kellad. 

Sest osa minust ju tahabki mõelda, et ma olen nii meeldejääv isiksus ja minu peale mõeldakse ning soovitakse kokku saada. See on ju loomulik. On ju? 

Sõbranna muidugi naeris selle peale, et sa ikka oskad ennast napakatesse situatsioonidesse nihverdada. Boss ka naeris. Ja kolleegid. Ja lapsed...

No jah, mul hakkas lõpuks ikkagi ka kõhe, kui viimane sõnum oli: "Can't wait to see you". Mõtlesin, et mida ma nüüd siis vastama peaks. Introvert mina oleks sinna maksimaalselt naerunäo lisanud. Aga ületasin ennast ja kirjutasin, et "sama siin". Kui ta paar päeva hiljem uuesti kirjutas, et "Nii naljakas, aga ma ei jõua sinuga kohtumist ära oodata!", hakkas mul sees natuke keerama. Seekord ma "sama siin" igaks juhuks ei vastanud. Naerunägu ka ei pannud.

Ja see on huvitav, kuidas inimese aju töötab. Ma olen muidu ikka selle poolt, et usalda oma instinkte. Kui miski tundub imelik, siis usalda seda tunnet, varem või hiljem sa saad aru, mida su keha tahtis sulle öelda, aga millest aju aru ei saanud. Ja ikkagi, ma veenan ennast, et minu tunne ei saa olla õige. Pean läbirääkimisi, argumenteerin. Sest ma mõtlen, et see ülevoolav entusiasm oli imelik. Imelik eestlase kohta, aga see mees ei ole isegi eestlane, ta on soomlane. 

Nii et jah, selline lugu juhtus.