Kolleegidest

Hiljuti küsiti mult, et miks ma olen töökohas, mis mulle väljakutset ega erilist rõõmu ei valmista. Igati põhjendatud küsimus. Noh, sellel on tegelikult mitu põhjust. Esiteks kõige loogilisem - raha. Ma saan mitte millegi tegemise eest ilusat keskmist palka. Arvestades, et minu erialal makstakse heal juhul veidi üle miinimumi ja tööd peaks tegema nii, et veri ninast väljas, lisaks veel ka asjaolu, et töö iseloom oleks selline, kus ma ei saa lihtsalt ust enda järel kinni panna, vaid võtaks koju kaasa, siis... noh. Minu jaoks on tähtis ka see vabadus, mida ma praeguses töökohas saan. Vabadus keset tööpäeva käia arsti juures, käia koolis arenguvestlusel, käia pikkadel lõunatel kallimaga. Ma luban, et ei kuritarvita seda vabadust, aga hea on teada, et ta mul olemas on. Väheoluline pole ka seltskond, kellega koos töötan.

Meil on väike ettevõte. Boss, mina ja 2 töölist. Raamatupidaja on ka teoreetiliselt kusagil, aga igapäevaselt me temaga kokku ei saa. Aga ülemus istub mul sõna otseses mõttes kahe ja poole meetri kaugusel. Võiks öelda, et käe-jala juures. Ta ei pea isegi oma toolilt tõusma, et näha, kuidas ma siin praegu seda blogipostitust kirjutan. Mis tähendab, et omavahel meil erilisi saladusi olla ei saa. No ja kui mul on mingil põhjusel halb, ütleme isiklikel põhjustel, ja mina, temperamentne ebaeestlane, nagu ma olen, ei oska ju seda kuigi osavalt varjata, siis ülemus reageerib. Nagu mehed ikka reageerivad. Hakkab probleeme lahendama.

Tavaliselt ta ei küsi, et milles asi. Saab vist isegi aru, et südamega on pahasti. Küsite nüüd, et kui ei küsi, siis kuidas ta lahendab? Noh, ta lahendab muid asju. Sest südant ju ei saa. Viimati oli asi eriti halb. Küsis mult, et kas ma poest tahan midagi. Nagu, ma olen siin töötanud alates 2016 ja see oli esimene kord, kui ta nende aastate jooksul on küsinud, kas mul on poest midagi vaja. Järelikult nägin ma ikka eriliselt hale välja. See polnud kõik. Lisaks ta veel puudutas mind õlast. Kaks korda. Erinevatel päevadel. Ütles, et ärgu ma muretsegu, küll mu kütusekaart ka tuleb posti teel. Mida ta teine kord ütles, seda ma praegu ei mäleta, aga ilmselt umbes sama lohutav. Ei, ärge saage nüüd nii aru, et ma kaeban või olen sarkastiline. Ei. See ongi umbes sama, kui sa murrad oma vaagnaluu ja sulle tuuakse lohutuseks šokolaadi. On jah, hale lohutus, aga no mida sa teed, täiesti ilma on veel hullem.

Aga miks ma seda kõike kirjutan on hoopis see, et kui mu olukord veidi paranes, siis teadis ülemus hommikul üle kontoriukse astudes, et mul on juba hästi. Tema esimene küsimus, peale hommikutervitust oli, et "noh, isiklikud probleemid lahenenud?" Vaevalt ta jõudis seda arvata sellest, kuidas ma oma auto olin garaaži parkinud. Ju teised kolleegid olid juba talle ette kandnud, et sekretärineiul on jälle sära silmis. Vot, sellised kolleegid mul siin. Ei kipu ma kuhugi mujale tööle. 

Ükskord varem oli selline lugu ka veel.