Armsad kaasblogijad ja interneti tarbijad üldiselt, räägime trollidest. Mitte nendest toredatest pätajalgsetest mänguasjadest, mis kunagi üheksakümnendatel maru popid olid, vaid kiusajatest ineternetis. Epp mainis seda teemat põgusalt, aga ma arvan, et sellest võiks ehk veidi rohkem rääkida. Epu tsitaat postitusest trolli tuvastamise kohta oli järgnev: “In internet slang, a troll is a person who posts inflammatory, insincere, digressive, extraneous, or off-topic messages in an online community (such as a newsgroup, forum, chat room, or blog), with the intent of provoking readers into displaying emotional responses, or manipulating their perception.” Proovin selle tõlkida ka eesti keelde: "Interneti slängis tähendab "troll" isikut, kes postitab tuliseid, ebasiiraid, eksitavaid, teemast kõrvalekalduvaid sõnumeid veebikeskkondades (nagu uudislugude kommentaariumites, foorumites, jututubades või blogides), eesmärgiga provotseerida lugejaid ilmutama emotsionaalseid vastuseid või manipuleerides nende taju."
Oma isiklikust trollist olen ma kirjutanud ka. Tal on eksimatult äratuntav kirjastiil. Teda blokeerida ma ei oska, sest ta kasutab aina uusi IP aadresse oma kommentaaride jätmiseks. Kui ta alles alustas trollimist, siis ma lasin tema kommentaarid läbi. Jah, need häirisid mind ja tegid haiget, aga ma ei saanud aru, mis toimub. Ma lähtusin sellest põhimõttest, et kõik kommentaarid ei peagi olema ülistavad ja nõustuvad. Et tore ju ongi, kui ka teistsuguse arvamusega inimesed oma seisukohti väljendavad. Aga siis ma tegin sellele lõpu. Asi polnud niivõrd selles, et arvamus oli kritiseeriv, vaid asjasse puutumatu. Need kommentaarid ei andnud postitusele absoluutselt mitte midagi juurde, need tegid mulle ainult haiget. Ainuke võimalus trolli kontrollida ongi tema ignoreerimine. Kui ma lõpetasin tema sõnumite avaldamise, tõmbas ta tagasi.
Troll ei ole loll. Nagu öeldud, ta kasutab erinevaid kasutajanimesid ja e-posti aadresse ja seetõttu vahel ta pääseb taas löögile, sest ma ei ole oma loomult kahtlustav inimene. Lisaks olen ma sellevõrra naiivne ka, et ma tahan uskuda, et kõik inimesed on oma põhiloomult ilusad ja head. Hingehaavade tekitamise kiirretsept.
Siis lugesin ma taaskord Perekooli ja miski mu sees natuke murdus. Ma ei hakka praegu täpsustama, mis teemat lugesin, sest suures plaanis vahet pole, alltoodud kirjeldus käib seal enamike teemade kohta. Inimene kirjeldab oma mure. Vahet pole, kas suur või väike, tema jaoks on see mure ja ta vajab kas enda maandamist või siis päriselt ka nõuandeid ja teiste kogemusi. See on nagu sõbrannadele mure kurtmine, lihtsalt vahel on vaja ka nö objektiivse silmapaari pilku asjale. Vahel on mure piinlik ja ei julgegi lähedastega jagada, lihtsam on võõrastele foorumis. Enamasti juba teine või kolmas vastus teemale on teemaalgatajat alandav, solvav ja kritiseeriv. Kui ta enne ei teadnud, siis kohe saab teada, et ta on ise süüdi oma mures, raudselt on loll ja saamatu, kirjaoskamatu peale kauba. Kui hästi läheb, siis kuues vastus on asjassepuutuv. Kui teema venib, siis ilmuvad need, kes teatavad, et nad ei viitsinud üldse pikka juttu läbi lugeda, aga kommenteerida ja lisaküsimusi tahaks küsida küll. No aga, kui sa ei viitsi lugeda eelnevat materjali, siis miks sa peaksid viitsima lugeda järgnevat? Üsna tavaline on ka see, et kommenteerijad hakkavad seal hoopis mingit muud teemat arendama ja lähevad vahepeal omavahel tülli. Lõpuks unustad ise ka ära, et millest asi üldse algas. Ühesõnaga, paras segapundar on seal.
Ja reeglina näib, et mida rumalam on kommenteerija, seda õelam, silmakirjalikum ja elukaugem ta on. Nende maailm on must-valge, hallide varjunditeta. Kõik on kas absoluutselt õige või täiesti vale. Pole võimalik, et erinevatel inimestel on erinevad elulood. Kui pole nii, nagu tema õigeks peab, siis on raudselt kõik vale ja inimesed on hoolimatud ning tropid. See konkreetne teema, mis mind kirjutama ajendas, oli nii läbini rõlge, et ma lugesin 15 lehekülge kommentaare nädal aega. Ma lihtsalt ei suutnud seda pahatahtlikkust ja kurjust korraga vastu võtta. Lugesin sellepärast, et teema puudutas, ma tahtsin teada, kas on ka mõni mõistlik inimene, kes suudab jääda erapooletuks ja reaalselt praktilist nõu anda. Õnneks oli ka neid, aga räigelt vähemuses.
Ja see asi pani mind mõtlema, et huvitav, kas ma ise olen olnud samasugune lollpea. Sest ma tean, et ma noorena (umbes eelmisel aastal või nii) olin samuti klappidega hobune, kes nägi maailma ainult ühes toonis. Puudulik empaatiavõime vist. Aga fakt on see, et viimase kümne aasta jooksul olen ma teinud peaaegu kõike seda, mille kohta kunagi rusikat rinnale tagudes vandusin, et ma iial ei. Elu on dünaamiline. See ei kulge peaaegu kunagi nii nagu me seda planeerime. Selles on tõusud ja mõõnad. Rõõm ja valu. Vahel on pikalt väga halb ja siis läheb veel hullemaks. Vahel ei ole nii, et on õige ja vale valik, vaid ongi ainult halvad valikud ja sa pead nende vahelt selle valima, millega hiljem elada suudad. Elu ei ole õiglane. Pole nii, et ilusad ja head saavad oma headuse ja tubliduse eest väärilise tasu. Nad võivad saada, aga ei pruugi. Karma on bitch. Mitte selle pärast, et ta on õiglane, vaid vastupidi. Inimesed ei käitu meiega nii nagu meie nendega. Me võime teha ennastohverdavaid ja moraalselt õigeid valikuid, ja ikkagi kannatada ebaõiglust ja karmi suhtumist. Valusad kogemused ei ole õppetunnid. Võimalik, et me õpime neist, aga need ei ole õppetunnid. Sest mida on õppida sellest, kui su vastsündinud imik sureb? Või kui sa armastad ilma vastuarmastust kogemata? Või kui salakava pettur su käest kõik su säästud varastab? Kui kui sa järgid kõiki liiklusreegleid, aga keegi teine ületab purjuspeaga kiirust ja su autole külje pealt sisse sõidab? Mis õppetunnid need on? Kui midagi, siis õpetavad need seda, et vahet pole, mida sa teed, life's a bitch and then you die. Ainuke põhjus olla tubli ja hea on see, et see tekitab sinus hea tunde, su enda pärast. Kõik. Mingit muud tolku sellel pole.
Niisiis, kui inimesel on mure, siis äkki tuleks oma kõrge hobuse turjalt alla ja paneks end tema olukorda? Kuidas sa tead, et sa pole ise poole aasta pärast samas olukorras? Miks sa eeldad, et tema halb õnn on kuidagi välja teenitud, mitte lihtsalt õnnetute juhtumite jada, millest ta ei oska/suuda välja tulla? Kuidas teda peaks aitama see, kui sa talle ütled, et ta on ise süüdi, loll, laisk ja harimatu? Kas see peaks temas tekitama mingi enneolematu motivatsioonitulva muutuda targaks, usinaks ja tubliks? Sa arvad, et sinu sõnadel on nii suur võim?
See kõik ei puutu muidugi üldse trollidesse. Trollidel puudub analüüsivõime. Nad ei süvene. Nad loevad teemasid üle rea, arusaamata sisust. Nendega vaidlusesse laskumine on oma energia raiskamine. See on nagu vastutuult sülitamine. Ainult ennast alandad sellega.
Kommentaarid
Postita kommentaar