Mis sai Krahvist

Suve alguses kirjutasin ma postituse Krahv von Kolmandast. Kuidas mind meelitati allkirjastama dokumenti, milles ma nõustun, et mu laps saab põhikooli lõpetatud kahe puuduliku hindega. Pikemalt võib lugeda siit. Asi lõppes sellega, et poisile määrati suvetöö kahes aines - geograafia ja kirjandus. Maateaduses vaja mõned testid teha ja kirjanduses 4 raamatut suve jooksul läbi lugeda. Geograafiaga poisil tõrget ei tekkinud, lugemisega oli teine lugu. Ma ei kasuta siin võimalust halada, et ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ma ise loen võrdlemisi palju, aga ükski mu lastest pole seda pisikut külge saanud. 


Augusti lõpuks olin aga jõudnud seisukohale, et kuna poiss ise ei tea, mida ta üldse elust tahab ja mida soovib õppida, siis oleks parim lahendus jätta ta veel üheks aastaks üheksandasse klassi. Jah, see on praegu tema jaoks trauma, aga mõne aasta pärast ei ole sellel enam mingit tähtsust. Saab ühe lisaaasta ennast kokku võtta ja ehk ka selgusele, mida ta edasi soovib õppida. 

Paraku otsustas klassijuhataja, et seda tema juhtuda ei lase. Ma ei tea, kuidas need asjad koolides on tänasel päeval, kas õppeedukus/-edutus mõjutab kooli üldist reitingut või klassijuhatajate palganumbrit, aga klassijuhataja ütles mulle otse, et tema on võtnud isiklikuks missiooniks selle, et Krahv peab sel aastal üheksanda lõpetama, vahendeid valimata. 

Mis tähendas, et 26.08. hakkasin mina oma lapsele otsima kohta, kus ta võiks oma haridusteed jätkata. Ja ma tahaks siin vinguda ja vihastada, aga fakt on ju see, et see olukord oli minu enda tingitud. Kui ma oleksin kevadel kohe alla andnud ja allkirjastanud selle, et võib jääda puudulik tunnistus, oleks saanud laps valida eriala, mis talle on südamelähedasem, mitte selle vahel, mis üle oli jäänud. Samas, nüüd on tal vähemalt ilus tunnistus. Kui ta peaks otsustama tuleval aastal teise eriala kasuks on tal keskmine hinne kõrgem. (Lohutan ennast siin, ärge pange tähele.)


Helistasin kooli, milles õppis Esmasündinu. Rääkisin nii nagu on ja küsisin, et kas neil on ehk mõni koht veel üle, sest hetkel me lähtume sellest, et kooli maine on hea. Jupp aega määrisin mett mokale, raputasin tuhka pähe nii endale kui ka oma lohest lapsele. Leppisime kokku, et räägin poisiga ja kui ta lubab, et teda see eriala huvitab ja ta kavatseb koolis käia, siis helistan järgmisel päeval - reedel - tagasi ja lepime kokku sisseastumis-vestluse aja. Rääkisin lapsega ja helistasin reedel tagasi. Esiteks sattusin inimese otsa, kes ei teadnud üldse millest ma räägin, ma ei taibanud ju ka eelmisel päeval küsida, et kes see kena ja mõistev inimene oli, kellega rääkisin. Mind suunati erialaõpetaja juurde. Kes ei teadnud ka millest ma räägin, või et neil üldse oleks vabu kohti. Suunati vastuvõtu koordinaatori juurde. Kes ei teadnud ammugi, millest ma räägin ja teatas, et ma olen rohkem kooli asjadega kursis, kui tema. Oi johhaidii, ma ütlen. Lõpuks siis helistasin uuesti üldnumbrile ja palusin õppealajuhatajat. Lõpuks oli siis tegemist sama inimesega, kellega ma olin eelmisel päeval rääkinud. Õnneks ta mäletas meie vestlust ja ütles, et nüüd tuleb kiiresti dokumendid saata ja siis neil on alust laps vestlusele kutsuda. 

Edasi oli mul 40 minutit väga ärevat aega. Sõitsin koju lapse dokumentide järele, et need skännida ja koolile saata, helistasin klassijuhatajale, kellelt oli vaja saada hinneteleht ja tunnistus, mida meil veel 27.08 polnud, vestlesin pikalt õpetajaga, kes ohkis ja ähkis, et tema ei tea kuidas selle tunnistuse üldse saab ja kas koolile sobib see tunnistus, mida tema saaks praegu anda. Nagu, sõbranna, kui sul on missioon (mis täpselt? et ta ei saa edasi õppida või see, et ta siiski saaks?), siis äkki leiad viisi, kuidas see tunnistus saada? Muigama ajas ka see, kui taaskord soovitati mulle Kopli Ametikooli. Ausalt, ma ei tea, mis värk sellega on. 

Laupäeva hommikul sain kutsekoolilt kutse intervjuule esmaspäeval kell 12. Ja tund hiljem sõnumi, et hiljemalt kell 11 esmaspäeval saab poiss oma tunnistusele järele tulla. 

Esmaspäeval siis tulin töölt pool üksteist tulema, haarasin kodust poisi, silusin tal kulmukarvad sirgemaks, ajasin jonnaka vuntsi kuiva žiletiga maha, sõitsime põhikooli tunnistuse järele, sealt edasi kutsekasse, lükkasin poisi üle ukseläve ja hakkasin palvetama. Samal ajal tuli mul auto viia hooldusesse, mis tähendas, et kuni ma autot viisin, käis hull infovahetus lapsega, kes muudkui uuris mult üht ja teist. Ma ütlen, jumal tänatud, et ma trenni teen ja ka kardiot, sest pulss oli maksimaalselt laes ja aju tegi ületööd selles osas, et kuidas telefoni teel edastada dokumendid, mis mul on töö arvutis lapse Whatsupi. 


Paar tundi hiljem sain kergendatult hingata - teda oodatakse teisipäeval kooli. 

Kuidas see oligi, et väiksed lapsed - väiksed mured, suured lapsed - ema kirstus? Jah, ma pole rahul, kuidas see asi kõik lõpuks laabus. Et sisuliselt armust võeti vastu ja pole üldse teada, kas laps seda eriala naudib ja kuidas ta suudab koolis käia, kui see talle ei sobi. Aga hetkel ma ei suuda selle pärast muretseda. Ma tean oma last, et loll ta pole, kõigest laisk. Tean ka seda, et kui ta ennast vaid kohale veab, siis on juba kõik hästi, sest teadmised jäävad talle lihtsalt iseenesest külge. Ta on mind korduvalt oma teadmistega ülekavaldanud. Ja kuigi see on mind vihastanud, siis ma natuke imetlen ka. Ma loodan ainult, et ta leiab endas motivatsiooni koolis käia, kasvõi seni kuni teda sõjaväkke vastu võetakse. 

Ja mis siin salata, eks ma üsna natuke olen enda üle ka uhke. Jah, hambaid kiristades ja üle kivide-kändude, aga lõpplahendus oli 80% ulatuses see, mida ma saada tahtsin. Mina tegin oma osa, edasine sõltub nüüd poisist. Olgu jumal mulle armuline! 

Kommentaarid

  1. Kui oleks klassi kordama jäänud, poleks sellest suurt targemaks saanud. Samu asju teist korda õppida ei ole tegelikult lihtsam, lõpuks oleks see tunnistus ikka samasugune tulnud nagu praegu, pluss ebamugavustunne olla aasta noorematega samas klassis ja õpetajad seda nina alla hõõrumas. Selles vanuses niisama koju istuma muidugi ka ei saa jääda, selles mõttes on praegune variant ju ideaalne - õpib aasta ära ja siis otsustab, kas meeldib või mitte. Kui ei meeldi, võtab oma täitsa okei põhikooli tunnistuse ja teeb sisseastumiskatsed nendesse kohtadesse, kuhu paistab rohkem sobivat.

    Oh üldse ei kadesta noori, kes alles peavad otsustama, mis neist tulevikus saab. Mul endal polnud selles vanuses mingit ettekujutust. Tuli lihtsalt kuskil midagi õppida ja aja jooksul see huvi ning kutsumus leida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen sinuga täiesti nõus. Ma ütlesin sama, et püüdku esimene aasta ära õppida, siis vaatame edasi, läheb kasvõi sõjaväkke vahepeal, aga vähemalt on põhikooli ilusti lõpetatud. 😊

      Kustuta

Postita kommentaar