Te mehed olete napakad!

Ja ma mõtlen seda kogu austuse juures.

Et siis kõik algusest peale ausalt ära rääkida, sain mina möödunud nädala kolmapäeva õhtul kokku oma eksmehe vennaga. Lihase vennaga, rõhutan, see on loo juures oluline, uskuge mind.

Otsustasin, et kuna mul kõik häirekellad helendasid ja kõrvulukustavalt üürgasid, siis veini mina temaga ei joo. Mul oli niigi imelik, polnud vaja ennast veel haavatavamaks muuta. Päeval enne kohtumist saatis ta nimelt mulle sõnumi, milles uuris, et kas ta peaks minu auks oma seksika pesu selga panema... Jah, ma ka ei saa aru, miks ma pärast seda ikkagi talle külla läksin.

Tegelikult juhtus üks asi veel enne, kui läksin. Nimelt ma helistasin oma laste isale ja rääkisin ära, et tead, selline asi juhtus. Ta oli juhtunust täpselt sama suures hämmingus nagu mina teiega. Et nagu WTF, onju. Aga me mõtlesime ju, et ma mõtlen üle, nii nagu mul harjumuseks on. Seega, panin oma suure tüdruku püksid jalga ja läksin. No mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?

Kohtumine ise oli suhteliselt sündmustevaene. Mina olin pinges, mul oli imelik, aga midagi märkimisväärset ei juhtunud. Rääkisime olnust, praegusest, tulevikuplaanidest. 

Pärast saatis ta mulle veel sõnumi, et tahaks väga mu treenitud keha lähemalt näha. Ma isegi ei vastanud sellele. Ütlesin lihtsalt, et mul oli huvitav õhtu. Infoks kõigile, et "huvitav" on sünonüüm sõnale veider ja imelik. Näiteks, kui keegi ütleb, et sul on "huvitav" juuksevärv/kostüüm/arvamus, siis lihtsalt arvesta sellega, et see pole heakskiit.

Siis ta rohkem ei vastanud ja mulle tundus, et see asi läks ära.

Ei läinud.

Reede õhtul hakkas sõnumitega pommitamine pihta. Esiteks sain ma terve albumitäie pesupilte. Tähendab, pilte mehest, kes kannab trussikuid. Kui ma küsisin, et mida ta naine sellest arvab, et ta minuga häbitult flirdib, siis vastas, et ta pole veel flirtimist alustanudki. Mainisin siis, et tema vend arvas küll muud. Lootuses, et see tõmbab ta kaineks.

Ei tõmmanud.

Rääkis sellest, kuidas tema eelistaks avatud suhet, aga naisele see idee ei meeldi. Huvitav küll miks, ei tea? Me naised sellest ju ainult unistamegi, et saaks oma mehi teiste eitedega jagada, mhmh. True story!

Ühesõnaga, see pagana haige tekst kestis jupp aega ja ma sain teada, et mees on juba 20 aastat minu järgi ilastanud, aga kuna ma olin abielus ja siis oli tema abielus, siis ta oli "korralik" ja kadestas eemalt oma väikevenda minusuguse naise pärast. Igivana Kaini ja Aabeli lugu tänapäevases, kergelt pornograafilises võtmes.

Tol korral, kui me temaga kokku saime, rääkis ta üsna veendunult sellest, et mu eks ikka veel armastab mind. Pigem hoolib, aga las olla. Palun nüüd selgitage, et kuidas sa teed sellist nalja oma vennale, teades, et too on jätkuvalt kiindunud oma laste emasse? Oma friiking vend!?! Isegi siis kui sul meeltesegaduse hetkel on oma isikliku naise tunnetest poogen? Aga bros before hos? Ei? 

Ja ma vannun oma uue kohvimasina nimel, et ma ei julgustanud ega provotseerinud teda kuidagi. Ühtegi kahemõttelist sõnumit ei saatnud, ühtegi fotot endast ei jaganud, lootust ei andnud.

Igatahes. Ma nüüd ei teagi. Mehed on imelikud, ausalt.

Mida sa ootad 20 aastat? Miks te mehed teete nii? Sitsite oma tunnete otsas nagu koer maetud kondiga. Ei, nagu päriselt? Sest see pole ju esimene kord kui selline lugu minuga juhtub. Okei, esimene kord, kui mu hõimlane mulle ligi ajab, aga seda, et mees ootab pool elu, enne kui mu juurde oma tunnetega tuleb, juhtub viimasel ajal pidevalt. Mis teil viga on? Ütlete, et monogaamia pole teile ja olete terve elu salaja armunud? Ma saan aru küll, et meestel käib kogu see armumise ja armastamise protsess teisiti. Naistel on nii, et mis silmist see südamest, aga meestel on risti vastupidi. Te armastate ideed meist, mitte meid endid. Sellepärast te mehed oletegi paremad luuletajad ja armastuslugude sepitsejad. Teie armastus toitub fantaasiast ja sureb argipäeval. Selline armastus pole päris. See on illusioon. See on Suure Gatsby armastus, see teeb haiget kõigile. Haiget teile endile ja kõigile neile, kes selle armastuse teele ette jäävad. Võtke ennast kokku ja kasvage suureks!

Kui sa mind tahad, siis nüüd on sinu võimalus, praegu, täna. Ära oota 20 aastat nagu see mees, ära oota 7 aastat nagu Nipernaadi, ära oota 3 aastat. Tegutse nüüd või vaiki igavesti. Ma saan sust üle, ma liigun edasi ja lõpuks on mul sinuga ainult piinlik ja imelik. Ja kõigil teistel on ka sinu pärast piinlik ja imelik. Need kondid seal mullas ei muutu ajaga paremaks. Mul ei ole vaja vanu, kopitanud, kõdunenud tundeid. 

Elu on lühike, ärge raisake seda rumaluste peale. Keegi teist ei kahetse seda, kui te ütlete oma kallitele, et te neid armastate, isegi siis, kui nad samaga ei vasta. Aga te kõik kahetsete, kui te ei ütle. Sest te ei tea, kas teist võimalust seda öelda kunagi avaneb. Ja kui avaneb, kas te tõesti tahate olla selle eelpool mainitud mehe nahas? Teada, et ta lasi oma võimaluse käest libiseda? Sest 20 aastat tagasi olin ma teine inimene ja kes teab, kuidas ma oleksin siis tema sõnadele reageerinud. Küsige endalt, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda, kui teie tunnetele ei vastata? Ma võin öelda, mul on vastavat kogemust ohtralt: mitte midagi ei juhtu. Korraks on piinlik. Ei, valetan. Ei ole piinlik. Võib-olla pole tarvis Solarise reklaamtahvlile seda loosungit tellida, aga on igati okei oma tundeid avaldada. Kui te ebameeldivalt pealetükkiv või maniakaalne pole, siis reeglina inimestele meeldib kuulda seda, et nad on armastusväärsed. Nii ei jää see teid järgmised 20 aastat painama. Ja see iseenesest on väärtus omaette. Te proovisite, see ei toiminud, tänan tähelepanu eest, järgmine palun.

Tänan küsimast, ma olen vihane, solvunud, ärritunud, tülgastunud ja nõutu. Mitte üks rakk minust ei ole meelitatud ega härras.