"Armastades ennast"

"Loving Yourself. A Guide for Highly Sensitive People and Other Delicate Souls"

Ilse Sand

Tõlkinud Triinu Lööve

Toimetanud Piibe Kohava

Kirjastus Pilgrim, 2016

141 lk

Eneseabisse suhtun ma jätkuvalt teatud üleolekuga. Hiljuti jäi silma ühe raamatu pealkiri ja lühitutvustus. See kõlas midagi stiilis: "Naised, kes mõtlevad liiga palju ja satuvad enda ja teiste inimeste suhetest analüüsimisest sõltuvusse, mis lõpuks takistab neil elu elamast, kuna kogu energia läheb mõtlemisele, et "mida ta küll selle all mõtles"". Ja see võtab kokku selle, mida ma ise olen hakanud mõtlema. Et ma ei viitsi enam midagi analüüsida, mingeid "õppetunde" saada, järeldusi teha ja "terveneda". Üle jupi aja kuulasin "Naistejuttude" podcasti ja umbes veerandtunni pärast vihastasin juba surmani. Teemaks reklaamiti "Mehed ei tea, mida nad tahavad" ja jutt läks hoopis mingitele lahendamata suhtemustritele, mis kõik lapsepõlvest ja suhetest isaga tulevad. Ei no see on kõik tore, aga... tegelikult!? Minu probleemid meessooga pole mitte kuidagi seotud minu olematute suhetega oma isaga. Ma ei vali mehi oma isa järgi, ma valin mehi, kes on minu isa vastandid. Kui ma valiks isa järgi, siis mu mehed annaks mulle kolakat, oleks harimatud, matslikud, närvihaiged, seaduserikkujad, räpased ja lärmakad. Aga mina valin ju hoopis emotsionaalselt eemalolevaid, manipuleerivaid ja kergelt otsustusvõimetuid paipoisse. Nii et palun, kõik jamad täiskasvanueas ei tule sellest, et issi meid ei armastanud. Osad tulevad sellest, et emme oli külmavõitu. 

Teine asi, mida ma ka olen märkama hakanud, seoses eneseabiga ja endas selgusele jõudmisega, et see rikub elusid ja suhteid. Kui sa tahad oma suhet ära rikkuda, minge paariteraapiasse, aga piisab ka sellest, kui üks teist psühholoogi juurde ennast "otsima" läheb. Andke andeks, kui see liiga karmilt kõlab, aga mõelge korraks, et kes on need inimesed, kes lähevad psühholoogiat õppima. Need on inimesed, kes on ise endaga puntras. Ja nüüd see pime teejuht, hakkab teisi pimedaid juhtima? Tundub mõistlik probleemilahendus? Sõnaga, ma olen hetkel tiba tundlik sellel teemal. Parem oleks, kui keegi ei hakkaks mulle nüüd soovitama mõne professionaaliga rääkimist. 

Naljakal kombel hoiatab ka see raamat sossseppadest terapeutide eest. Rohkem kui korra. 

Ja ikkagi juhtus kuidagi nii, et see raamat mul poest koju kaasa tuli. Üks bookstagrammer kirjutas selle kohta armsa tutvustuse ja mõtlesin, et piilun. Seda, et ma tundlik olen, sellest sain ma aru järk järgult. Aga seda, et ma eelistan rahu ja vaikust, seostasin hoopis introvertsusega. Imestasin ise ka, et enda meelest olen ma avatud ja mulle meeldivad inimesed, lihtsalt ma ei talu neid suurtes doosides. Kõige suuremat naudingut saan üks-ühele vestlustest. Ja sellist asja nagu "ebamugav vaikus" minu jaoks ei eksisteeri. Mul on vaikuses väga mugav. Ja kui enamik naisi otsib meest, kellega neil on huvitav rääkida, siis mina tahan kaaslast, kellega mul on hea vaikida. Ennast väljendada saan ma ju siin. Rahulikult, omas tempos, liigse kärata. Seda, et inimesed mind väsitavad, tundsin eriti teravalt paar aastat tagasi, kui ma iseendal depressiooni diagnoosisin. Nüüd, selle raamatu valguses ma saan aru, et tegelikult mul ei ole ikkagi seda klassikalist depressiooni, sest muidu ma poleks sellest ju oma jõududega välja rabelenud. Ilmselt pole mul olnud ka sünnitusjärgset depressiooni. Ma olin lihtsalt väsinud, kurnatud, vitamiinivaeguses ja ülestimuleeritud. Aga jah, inimesed väsitavad mind. Ma võin olla seltskonnas täiesti roosa ja rõõmus ning ühel hetkel, nagu lülitist, saab mul küllalt. Ilmselt on see ülitundlikkus "süüdi" ka selles, et ma iseenda seltskonda naudin. 

Sõnaga, mõned asjad loksusid paika. Aga otseselt sellist ahaa-momenti ei olnud. Nagu öeldud, siis ma aimasin niigi, et ma olen tundlikum, kui mulle endale kasulik oleks. Kui palju olen ma kuulnud heasoovlikelt inimestelt, et "võta ennast kokku", "ära põe", "unusta ära", "miks sulle korda läheb, mida tema arvab", "ära muretse nii palju". Võimatu on selgitada, miks ma ei saa nende soovituste järgi elada. Et need põdemised, muretsemised ja südamesse võtmised ei ole miski, mida ma valin, see on minu vaikimisi seadistus. Õnneks ma mõistsin ise, omal käel, või mulle näib, et omal käel, kes teab, mis nähtamatud mõjutajad mind tegelikult selle äratundmise juurde juhatasid, et minu väärtus ei seisne selles, et oleksin selline nagu kõik teised või see, kellena teised mind näha soovivad, vaid just nimelt selles, et ma pole. Minu nõrkused on ühtlasi mu tugevuseks. See, kas see on nõrkus või tugevus sõltub kontekstist, mitte väljendusest. 

Nähtamatutest mõjutajatest. Umbes aasta tagasi adusin, et kui ma näen eemalt fooris kollast tuld, siis ma tean, kas see vahetub roheliseks või punaseks. Mõtlesin, et kuidas ma tean, näen ju ainult kollast. Aga ju siis registreerib mu nägemine nüansse selle kollase juures, mida ma teadlikult ei märka. Ehk nägin ma enne kollast sekundi murdosa punast või rohelist. Võibolla on kollane ise pisut erinevat tooni, enne kui vahetub emmaks või kummaks. Fakt on see, et selgeltnägija võimeid mul pole, üleloomulikesse nähtustesse ei usu. Aga me märkame palju rohkem, kui me endale aru anname. Märkame ja salvestame. Võimalik, et me ei kasuta seda salvestust kunagi, aga võibolla me kasutame seda aastate pärast, arvates, et tegemist on originaalse ideega, endega, jumaliku juhatusega, kuigi see on lihtsalt üks vana mälestus, mis meie sees elas. Nagu parasiit, mille me eksootiliselt reisilt oleme endale teadmata kaasa toonud. 

Umbes kõigest sellest raamat "Armastades iseennast" räägibki. Et on okei olla tundlik ja asju hinge võtta. See pole otseselt introvertsus, kuigi väljendub sarnaselt. Lihtsalt tundlikud inimesed vajavad veidi rohkem isiklikku ruumi, et kõikide väliste stimulatsioonidega toime tulla. Raamat ise on kergesti loetav ja õhuke. Lõpuks väga eneseabimaiguline polnudki, täitsa asjalik ja okei. Tekst ei ole nii imal, kui pealkirja järgi arvata võiks.