"Kirjad Buenos Airesest"

"Kirjad Buenos Airesest"

Eia Uus

Toimetanud Koidu Raudvere

Kujundanud Angelika Schneider

Postimees Kirjastus OÜ, 2021

262 lk

See on vist selle aasta must-read raamat. Pole veel ühtegi neutraalset arvustust lugenud ta kohta, negatiivsest rääkimata. Sellised "issand-kui-hea-ma-ei-või" kiidulaulud tekitavad minus kohe teatud tõrke. Et sul on juba nagu kohustus vaimustuda, või muidu. Aga Eia teised raamatud on mulle meeldinud ja kuna tegemist on siiski ühe selle aasta suurteosega, siis tuli ta endale koju osta. 

***

"Ma ei ole tegelikult kindel, et mina eksisteerin. ma olen kõik kirjanikud, keda olen lugenud, kõik inimesed, keda olen kohanud, kõik naised, keda olen armastanud, kõik linnad, mida olen külastanud."  Jorge Luis Borges

***

Tuleb tunnistada, et ta on väärt kõike seda ülistust, mis tema kohta liigub. Ma julgen pakkuda, et circa pool raamatu väärtusest on kujunduses. Erivärvilised lehed, fotod, paberitekstuur. See, et tal selga pole, on lugedes hea, saab rahulikult tagurpidi panna, kui kööki kohvi järele lähed, aga riiulis näeb ta natuke õnnetu välja. Aga jah, ehk teda ei peagi riiulisse jätma, öökapile. 

Teksti palju ei olegi. Ja see sobib. Lugesin selle liiga kiiresti läbi. See on küll lause, mida ma liiga tihti ei ütle. Aga siin tundsin, et oleks pidanud teadlikult viivitama. Lugema jupi kaupa, mitte ühekorraga, mauhti! 

***

"Ma tantsisin Buenos Airese tänaval. Mu hauakivile pole lisaks sellele isegi nime vaja. See on kõige olulisem asi, mis ma elus teinud olen."

***

Lugu algab sellega, et Eia sõidab ootamatult Argentiinasse. Ennast leidma, kuigi ta polnud justkui kadunud. Seal ta siis leiab ennast. Ja tuleb tagasi. 

Kuigi selliseid #sööpalvetaarmasta raamatuid olen lugenud omajagu, siis pole lõpuni mõistnud vajadust reisida selleks, et ennast leida. Õigemini vist küll enda eest põgeneda, jätta maha osa endast, mis enam ei sobi ja leida uus hingamine. Mitte, et ma reisida ei tahaks, lihtsalt mitte sel põhjusel. Mina kannan ennast igale poole endaga kaasa. Mul puudub sisemine sundus osta lennupiletid ja pakkida kohver. Et enda eest põgeneda piisab mulle uuest lõhnaküünlast, värsketest lilledest vaasis ja puhastest sokkidest jalas ning ma olen juba teises kohas, teine inimene. Vast ongi kahte liiki inimesi, neid kes põgenevad ja need, kes jäävad. Kes põgeneb, jääbki rändama, otsima, leidma, igatsema. Kes jääb, see jääb, olenemata sellest, et on kadunud, segaduses, üksi. Üks pole parem kui teine, lihtsalt eri viisid ellu (loe: mõistuse juurde) jääda.

***

""See nõndanimetatud ajajoon tekitab illusiooni, nagu oleks elu kuidagi lineaarne või kronoloogiline! Nagu leiaks elamine aset hetk hetke järel, justkui oleks sellel loogiline struktuur nagu proosal. Aga see ei ole tõsi! Elu leiab aset üheaegselt, igal pool korraga, elu on segane. Aeg ei ole narratiiv ja elu ei ole lihtne nagu romaan!""

***

On neid, kes otsivad teravaid elamusi, mina ihkan mahedaid. Väljend "oma mugavustsoonist välja tulema" ärritab mind aasta aasta järel aina enam. Justkui need, kes pidevalt kuristiku kohal kõlguvad, et maksimaalselt end elusana tunda, on kuidagi rohkem päris, kui ülejäänud. Hiljuti jäi kusagilt silma kellegi mõte, ma tõesti ei mäleta, kes, kus ja millises kontekstis seda kirjutas, aga mõte ise oli, et need, kes pidevalt midagi teevad, kuhugi lähevad, midagi saavutavad, mägesid vallutavad, ookeane ületavad, kompenseerivad mingit sisemist tühjust. Tõestades, et nad on väärtuslikud, sest nad on pidevalt rakkes. Nad nagu kardaks seda, et kui nad maha istuvad ja korraks hinge tõmbavad, siis nende eksistents on kasutu ja nemad ise väärtusetud.

***

"Pean meeles hoidma: kui praegune tundub halb, ei tähenda see, et hiljem praegusele tagasi vaadates see ikka halb paistab."

***

Millegipärast, täiesti loogika vastaselt, tekkis mul tohutu igatsus Haapsalu järele. No võibolla mitte, TÄIESTI loogika vastaselt, sest Eia ju mainib ka mõned korrad Haapsalut, parte ja promenaadi, aga ikkagi. Kuidas sa loed raamatut Argentiinast, tangost ja maailmalõpu veinist, ning tunned igatsust Haapsalu järele?

***

"Ma olen muutunud väga kannatlikuks. Söön oma sõnu, et pole mõtet põgeneda, sest rahu on sinus endas, mitte mingis kohas. Praegu tunnen, et ei ole ikka küll nii - vahel on vaja minna! Ja nüüd ühel päeval pidin jällegi neid sõnu sööma, sest tundsin end siin halvasti - ikkagi iseenda sees on see aed, mis tuleb ära harida."

***

Ja mulle meeldib see mõte, ma pole praegu enam kindel, kas see ka Eia raamatust nii tugevalt välja tuleb, kui see minu sees praegu elab, sest see oli mul juba enne lugemist, miski loetus aga kinnistas seda, et elu koosneb hetkedest. Väikestest rõõmudest. Ei saa võtta elu ühe suure asjana, et kas see oli õnnelik või kurb. On nii seda kui teist. Hetked. Naudi neid. Kui on hea, siis rõõmusta, kui on raske, siis looda, et läheb üle ja meenuta häid aegu ning tea, et miski pole püsiv. Ainus asi, mis elus ei muutu on see, et miski pole jääv. Ilm muutub, inimesed muutuvad, maitse muutub, tujud muutuvad. 

*Andke andeks, et mu mõtted on natuke pilla-palla. Tavaliselt teen ma lugemise ajal märkmeid, et pärast kokkuvõtet kirjutades oleks kusagilt kinni haarata. Kuna see raamat pillutabki lugejat natuke siia ja sinna, eks sellest ka need minu märkmed. Tegelikult ma lugesin tol nädalavahetusel kolm raamatut jutti ära, mis olid kõik natuke omamoodi, aga kuidagimoodi nad toetasid üksteist. Saan aru, et tegelikult oleks pidanud pausi tegema, lugema midagi muud, andma ajule puhkust, aga nälg oli nii suur, ei saanud. Ahmisin kõike sisse ja kui lõpuks Eia raamatuni jõudsin, siis seedisin samal ajal veel eelmisi. Nii need märkmed tulidki nii nagu tulid.