Lille löömisest

Alustame sellest, et mulle hirmsasti meeldib see, kui blogipostituse järgi tekib kommentaariumis diskussioon, mis viib asja hoopis teisele tasemele. Tihti on kommentaarid palju põnevamad, kui postitus ise. Ja sellest inspireerituna sündiski käesolev postitus. 

Teema sai alguse mehevenna loost ja hakkas elama oma elu. Nagu ma tookord tunnistasin, siis jah, ma olengi naiivne ja kuigi sain aru küll, et kahtlane värk on sellega, siis ma ei tahtnud uskuda. Lugejad aga kahtlustasid, et äkki ma siiski ise kuidagi provotseerisin seda teemat ja saatsin mehepojale mitteverbaalseid sõnumeid, et olen ka asjast huvitatud. Mitteverbaalsete sõnumite alla käivad ka need, mida naised hommikul kapist riideid valides justkui meestele saadavad. 

Loomulikult on inimesed erinevad ja ka olukorrad on erinevad. Aga ma luban kõigile meestele, kes mu blogi on lugema sattunud, et 98% ajast ei riietu naised meeste meeleheaks. Isegi siis mitte, kui me nendega kohtama läheme. Enamik meist riietub enda jaoks. Et oleks mugav, puhas ja hea. Kui me mõtleme, kellele me soovime rõivastega muljet avaldada, siis pigem oma sookaaslastele. Me tahame sobida kollektiivi. Me ei püüa oma rõivastega eristuda, me tahame sobituda. 

Kui me oleme trennis, siis me ei mõtle, et kas mu uus hingehinda maksev Nike kollektsioon meeldib mingile mehele, kes ei tee tumehallil ja mustal värvitoonil vahet, kes ei saa aru, et spordirinnahoidja peab eelkõige toetav ja mugav olema, mitte ilus ja paljastav. Kui me läheme kooli lastevanemate koosolekule, siis me ei mõtle, et me kanname kõrgeid kontsi, et säärejooks oleks võimalikult sire, vaid me mäletame oma kooliajast neid libedaid treppe ja kulunud linoleumi, mille taha kontsad võivad takerduda. Kui me töötame kontoris, siis me kanname riideid, mida kannab suurem osa meie naiskolleegidest. 

Kui ma lähen mehega kohtama, siis ma kannan seda, milles mul on hea. Sorry poisid, aga nii on. Sest ma tean ju küll, et kui ma paneks mingi ultramegamini seeliku ja maksimaalselt avaralõikelise ja sügava dekolteega seeliku/kleidi, siis teile kindlasti meeldiks. Aga ma ei taha, et te mu jalgu ja tisse vahiks. Ma tahan, et te oleksite lummatud minu ilusast hingest. Seega, kui ma tulen välja, siis ma valin alati riided, mille peale ma kohtingu ajal mõtlema ei pea. Ma ei taha sikutada oma seelikut allapoole, et kannikad välja ei vupsaks. Sama kehtib ka dekoltee kohta. Ma soovin, et mu kutsikad püsiks seal, kus ma nad jätsin. Lisaks ma soovin, et sõnum, mille saadan oleks see, et ma ei pingutanud üle. Et ma olen lõbus ja ligipääsetav, mitte kõrk ja hirmuäratav. Ammugi ei soovi ma olla labane ja odav. Seega, mina isiklikult rõhutan oma armsust. Ma tahan olla lihtne nagu maa, hea nagu leib ja selge nagu allikavesi. Ei mingit üleliigset bablingi ega kullasära. 

Aga kui ma lähen sõbrannaga välja, siis on hoopis teised reeglid. Siis ma annan endast maksimumi. Ma tahan, et mu sõbranna vaimustuks minu heast maitsest, et me trumpaks üksteist üle. Sest sõbranna märkab seda, kui ma olen endale uue kleidi ostnud ja juuksed tooni võrra tumedamaks värvida lasknud. Nagu öeldud, mehed ei märka isegi seda, kas naine on blond või brünett. Meestel on oluline üldpilt, naised keskenduvad detailidele. Alles hiljuti lasin oma juuksed punakamaks toonida ja kandsin seda värvi nädal aega, kuni kolleeg küsis, et kas sa käisid juuksuris. Nädal! Ja ma olin isegi natuke liigutatud, et ta üldse märkas. Laste isa ei märganud seda, kui ma oma pikad juuksed maha lasin lõigata ja satäänist maasikablondiks värvisin. Seisin keset tuba ta ees ja küsisin, et kas ta märkab midagi uut. Küsis, et kas ma olen akna ette uued kardinad muretsenud. Miks ma siis peaksin mehe jaoks end riietama, kui ta nagunii seda pingutust ei väärtusta? Mehe jaoks ma riietun lahti, seda ta hindab. 

Kui te veel kahtlete, kas mind uskuda, siis mõelge sellele, milles mehed kõige rohkem oma naisi süüdistama kipuvad. Et naine laseb ennast käest ära, kui mehe on võrku püüdnud. Kullakesed, asi pole üldse selles, et me teid ei armastaks või teist ei hooliks, lihtsalt me pole kunagi teie pärast ennast ilusaks teinud, teie ainult arvasite seda. Andke sellele oma "käestläinud" pereemale võimalus sõbrannaga kohvikusse minna ja vaadake siis, kuidas ta ennast lille lööb. Muidugi arvate teie, et ta teeb seda selleks, et mõnele võõrale mehele muljet avaldada. Ma vannun, see pole nii! Teie pingutate naise pärast. Sellepärast me kohe aru saamegi, et teil on armuke, kui te ühtäkki hakkate trenni tegema, tervislikult toituma ja kolm korda päevas duši all käima. Meie teeme samu asju enda rõõmuks.

Kuigi see läheb nüüd teemast veidi välja ja ähvardab muuta kogu loo mammutpostituseks, siis... Ilusad naised saavad vastassoolt tegelikult vähem komplimente ja neil on vähem partnereid. Sest mehed on praktilised. Nad mõtlevad, et selline iludus neid nagunii ei taha, neil pole sellele naisele midagi pakkuda ja stress, mis kaasneb sellega, et naine võib parema juurde minema putkata, pole seda vaeva väärt. Seetõttu pole üldse ebatavaline, kui kaks sõbrannat välja lähevad, siis tagasihoidlikuma välimusega naine saab meestelt rohkem tähelepanu ja läheb koju sõjasaagiga/-saagina, samal ajal, kui see ilusam, läheb koju üksi. Sellepärast saavad kaunid naised komplimente peamiselt siis, kui mehed on ennast julgeks joonud. Selleks, et ilus naine leiaks endale kaaslase, peab ta oma latti alla laskma. Ja siis mehed vaatavad, et mingi Kalvi-Kalle sai endale Miss Estonia, järelikult naistele ei lähe mehe välimus korda. Absoluutne jura! Muidugi läheb, aga ta väsis üksi olemisest. 

Loomulikult ei ole välimus kõige olulisem ja õnneks on ka maitsed erinevad. Aga fakt on see, et väline atraktiivsus ei pruugi alati olla eeliseks vastassoo juures. Ja riietudes arvestavad naised eelkõige enda ja teiste naiste arvamusega. Meestele me meeldime niigi. 

#Pildistas Tatjana Siipan