"Minu salajane elu"
Katrin Pauts
Toimetanud Anu Rooseniit
Kirjastus Rahva Raamat, 2019
205 lk
Pautsi elulugudega seostub mulle alati tema enda pillatud fraas, oli vist "Minu Prahas", et leiad, mida otsid. "Minu salajases elus" leiab ta iga nurga tagant surma. Mis muidugi ongi ju igal pool, varitsemas meid, ootamas. Usun siiski, et suurem enamus inimestest ei käi ilmas ringi fantaseerides sellest, millise akna taga keegi endale nööri on kaela ümber sidunud või pea praeahju pistnud. Surm köidab meid suuremal või vähemal määral kõiki, eks see on ju teatud mõttes elu osa. Siin ma soovin täpsustada, mida selle all silmas pean. Nimelt ei usu ma isiklikult hauatagust elu, pole seda kunagi uskunud. Ma ei arva, et pärast maise elu lõppu kondame oma mõtete ja tundmistega vaimumaailmas edasi. Aga surm on ikkagi meie ümber. Surevad meie lemmikloomad, meie iidolid, meie vaenlased, sugulased, võõrad, vanemad ja lapsed, unistused ja suhted. Me oleme pidevalt kinni mõnes leinafaasis, sest enne kui jõuame ühega sinna punkti, et tuleb leppimine, on keegi või miski muu meile kalliks saanud ootus, meid hüljanud ja leinama jätnud.
Kuidas sa hindad teise inimese elu? Ütled, et meeldis, või jättis külmaks? Siin raamatus ei saa isegi elu hinnata, siin tuleks hinnata surma, sest Pauts sureb siin mitu korda, eri viisidel. Ta kukub vannitoas ja voolab verest tühjaks. Ta hüppab alla sillalt ja aknast. Kuid kõige rohkem meeldib talle elusast peast surnuks põleda. Uppumist ja tablette ta väldib. Vähemalt sedagi.
Raamatu mõte jäi mulle pisut ebaselgeks. Lood olid toredad küll ja ehk pingutades saan aru, miks need just nii olid lugejani toodud, aga seda, mida autor öelda tahtis, ma ikka aru ei saanud. Võib-olla ta ei tahtnudki midagi öelda, ehk ta soovis lihtsalt rääkida?
Kommentaarid
Postita kommentaar