Kirjutamata postitused

Mitu korda olen klaviatuuri sülle haaranud ja kukkunud kirjutama, aga kõik need lood tunduvad nii meh, et ma ei viitsi neid postitusteks arendada. Samas, päris nagu ära kustutada ka ei taha.

Näiteks tabas mind üks päev, nagu välk selgest taevast, ilmutus selle kohta, kui fenomenaalselt suurepärane ma voodis olen. Ma saan iga kuu kena kopika 2012 aastal väljastatud seksi eest. Postituse pealkiri oleks olnud "Järelmaksuga seks". Aga kui ma selle valmis kirjutasin, siis oli see selline - nope! seda ma küll ei avalda. 

Siis ma hakkasin kirjutama postitust hingesugulastest. Iva oli selles, et ma loen kõige parema meelega neid blogisid, kus autor on minuga sarnase mõttemaailmaga. Esimesest lõigust kaugemale ei jõudnud, sest see kõlas umbes nii, et ma olen nii cool ja awesome, ning minu meelest peaks maailmas olema palju rohkem minusuguseid inimesi ja kuna pole, siis ma saa vähemalt virtuaalmaailmas ennast sarnastega ümbritseda, ja no saate isegi aru, et see ei kõlba. Aga, seda ma ütlen, sõbrad, et nii tore on, et mitmed teist on ette võtnud väljakutse iga päev blogida. Ja nii vahva on lugeda ja kaasa noogutada. 

Blogi kommentaaridest tahtsin ka kirjutada. Britt tõi oma blogis mitu mõtet välja, millega ma agaralt nõustusin. Esiteks see, et kommentaarid panevad südame rinnus hõiskama. Sest minu jaoks on see märk kahest asjast. Esiteks see, et mu mõtted kedagi puudutasid ja teiseks see, et mu lugejad tunnevad, et mu blogi on turvaline koht, kus saab oma mõtteid väljendada. Ise loen ka teiste blogide kommentaare suure hea meelega. Kui ma näiteks loen postituse läbi ja siis näen, et seda postitust on 34 korda kommenteeritud, läheb mu meel kohe väga heaks. Sest ma tunnen rõõmu kaasblogijate üle. Samas, kommentaaridega on ka see, et vahel nad teevad haiget. Ma olen mõned korrad juba blogis oma isiklikust trollist kirjutanud ja ilmselt kirjutan veel, sest ta käib mulle närvidele. Ma mõistan, et ma häirin seda inimest väga ja ta ei jäta kunagi kasutamata võimalust oma sõnadega mulle kohta kätte näidata. Ja ma olen otsustanud, et kuna see on siiski minu blogi ja mul on voli otsustada, mida ma siin kajastan, siis selle inimese kommentaare ma läbi ei lase. Mul pole sellist õelat negatiivsust siia vaja. Mõned üksikud korrad olen avaldanud, sest ta on välja toonud mingi aspekti, mis teistel on jäänud toomata. Aga enamasti on tema kommentaarid asjasse puutumatud ja need ei anna postitusele lisaväärtust. Kuna mina siiski näen neid tema kommentaare, sest ma pean ju otsustama, kas ma kiidan heaks või läheb rämpsu, siis mina saan ikka neist haiget ja see rõve tunne jääb sageli mitmeks päevaks mu sisse. 

Kommentaaridest veel nii palju, mida ka Britt välja tõi, et kuigi me blogijatena kirjutame vahel oma murest või elusündmustest, siis tavaliselt me ei kirjuta selleks, et küsida nõu. Muidugi välja arvatud siis, kui me konkreetselt ütleme, et kallid lugejad, aidake! Blogimine on meile see koht, kus me saame ennast tühjaks valada. Kui me otsiks nõu, siis me guugeldaks oma mure ja otsiks lahendust. Seega, me oleme muidugi tänulikud, kui lugejad kaasa mõtlevad ja toovad välja nüansse, millele me ise ei tuleks, aga me ei oota enamasti seda, et keegi tuleks meile rääkima, kuidas me oma elu elama peame. Näiteks see, kui ma kirjutasin oma haiglasest olekust, siis viimane asi mida ma ootasin oli see, et keegi hakkaks mind diagnoosima. Depressiooniga. 

Räägiks korraks depressioonist. Ma olen sellest kirjutanud ka palju, sest see on teema, millest palju räägitakse ja ma usun, et me kõik oleme moel või teisel sellega kokku puutunud. Oleme ise olnud depressioonis või on meil mõni lähedane diagnoositud. Ja ma tunnistan, et kui ma ise kuuleks neid oma "sümptomeid" siis ma ilmselt ka pakuks depressiooni. Aga. Ma mõistan ka seda, et paljud asjad, mis paistavad depressioonina, ei ole seda mitte. Parandage mind, kui ma eksin, aga ma olen saanud aru nii, et depressioon tekib siis, kui inimesel on ajukeemia paigast ära. Ja see väljendub selles, et inimene tunneb jõuetust ja tunnet, et ta ei saa oma eluga hakkama. Stabiilus puudub. Ja need klassikalised soovitused "joo vett, käi jalutamas, söö tervislikult" ei anna oodatud tulemust. Nii. Vot. Minuga on nii, et mul on see jõuetus ja paha tuju tavaliselt ajutine, seotud kas pimeda ajaga, pikale veninud stressist ja vitamiinipuudusest. Minu tuju paraneb märgatavalt, kui ma süütan lõhnaküünla, söön korralikult D-vitamiini ja magan välja. Ehk ma eksin, aga ma millegipärast kahtlen, et ma ise saaks depressiooniga hakkama, ilma tugevate rohtudeta. Või on siis tõesti see, et ma põen mingit eriliselt kerget depressiooni vormi. Igal juhul mind häirib see, kui mulle kirjutatakse külge diagnoos. Sest minu meelest see viib tähelepanu eemale neist, kellel on päriselt depressioon. Sest nii võibki jääda mulje, et näe see blogija oli ka depressioonis, aga tegi paar jalutuskäiku vihmas, sõi sidruneid ja datleid nind nüüd on temaga kõik korras, miks sina ennast lihtsalt kokku ei võta ja depressioonist üle ei saa. Eks. 

Üks õhtu, ei, teate, tegelikult päris mitmel õhtul, olen ma pärast trenni saunas leili visates mõnulenud ja mõelnud, et kui hästi mul praegu elus kõik on. See tuli ühest blogist, see mõte. Ta küsis seal oma lugejatelt, et kas sa kadestad kedagi millegi pärast, mis temal on, aga sinul pole. Ja ma mõtlesin, et jaa, on seda. Siis ta küsis, et aga kui sa peaksid loobuma sellest, mis sul on ja võtma vastu kõik, mis on sellel teisel, keda sa kadestad, kas sa siis vahetaksid oma elu tema omaga? Ja ma mõtlesin, et ei. Ma ei taha kellegi teise elu. Mul on hea tervis; ma olen väike ja armas; ma armastan oma lapsi ja olen nende üle kohutavalt uhke; ma jumaldan oma kodu - see on maailma kõige imelisem paik, ma käin tihti kodus ringi ja naeratan, sest mul on seal nii mugav ja hea; ma armastan oma autot, ikka veel teen ma talle igal õhtul pai, kui ta mind on koju toonud ja ma ta maja ette olen parkinud, ikka veel käin ma mitu korda päevas teda akna pealt piilumas ja talle lehvitamas; mul on hobid, mis mind õnnelikuks teevad, ainuke häda nendega on, et mul ei ole kunagi piisavalt aega, et nende kõigiga tegeleda nii palju, kui mulle meeldiks. Ma võiks seda nimekirja jätkata vist lõputult. Jah, on see üks asi, millest ma puudust tunnen, see üks inimene, keda ma igatsen. Aga ma võin ju olla tänulik selle eest, et me teed ristusid ja me kohtusime. Mis siis sellest, et see asi ei jäänud kestma? Mis siin ilmas üldse igavesti kestab? Ma otsisin, ma leidsin, ma kaotasin. Aga ma ikkagi leidsin. Enam otsima ei pea. 

Siis ma lugesin ühe ema lugu, kelle laps jäi õnnetuse tagajärjel halvatuks, ei räägi, ei liigu, ei näe. Ja... mul ei tekkinud selle ema vastu kaastunnet. Ma mõistan, et kibestumus ja valu ning lein muudavadki inimest. Muidugi on lapsest kahju, et ta elu jääb elamata. Aga nii raske on kaasa tunda inimesele, kes ise teeb kõik selleks, et teisi inimesi endast eemale lükata ja siis imestab pärast, et inimesed ei taha talle poes "tere" öelda. Ehk ma pole selle loo juures ka objektiivne. Ma tean seda ema. Ja ta oli juba enne seda õnnetust kibestunud ning üleolev, justkui oleks kogu maailm talle midagi võlgu. Nii et ma ei teagi nüüd, imelik on tunda selliseid tundeid, ausalt. 

Tõukerattad on needus, päriselt. Või siis need, kes neid kasutavad. Üks hommik sõitsin tööle ja keegi oli selle parkinud parkimismaja kaldteele. Naljata. Tulin autost välja ja sikutasin põõsasse. Mitte meelega, ma oleks ta kuhugi normaalsemasse kohta võinud ka jätta, aga ma ei jaksanud, need raisad on rasked. Teine õhtu tulin spordiklubist ja üks tõuks seisis parklas kahe auto ees. Mina sain sealt kenasti välja, aga need kaks autot, mille ette see jäetud oli pidid ilmselt seda jurakat liigutama. Kas see on mingi nali? Et he-he, ma jätan selle julla siia ette ja te vaadake ise kuidas hakkama saate, või need inimesed lihtsalt ei hooli absoluutselt sellest, mis juhtub 5 minutit pärast neid?

Ja helkurid. Iga sügis on see teemaks. Ausalt, helkur ei ole kiusamiseks. Me autojuhtidena päriselt ka ei näe teid enne kui on hilja. Ühel õhtul töölt tulles, sõitsin ühele ratturile peaaegu otsa. Ema sõitis rattaga, laps tagaraamil. Pime oli juba, vihma tibutas ja ei ühtegi helkurit, ei emal ega lapsel. Ma värisesin pärast veel tükk aega. Kujutate ette seda tunnet hingel? Palun kandke helkurit! 

Kadunud poeg käis pruudiga külas. Tegime kolmekesi lasanget. Paar päeva hiljem diagnoosis poiss ennast postiivseks. Nüüd on tal nohu.

Esmaspäeva hommikul lendas autol küljepeegel keset sõitu minema. Mitte terve peegel, ainult peegliplaat. 12 eurot.

Mis värk muidu sellega on, et aasta emad, isad, õpetajad on salaja kõik tropid ja mölakad? Jube lugeda, piinlik!

Aru ei saa ma sellest, mis põhimõtteline piikide murdmine käib spordiklubidel koroonapassi vastu? Või noh, ma saan aru, et spordiklubid ei nõua seda, kuna sportlased pirtustavad. Ja no mul tekib nüüd küsimus, neile sportlastele, kes sellistes klubides treenivad, et aga miks te ei taha ennast vaktsineerida lasta? Mis loogika selle taga on? Kardate endale mürki veeni lasta? Kas ma võin natuke naerda, arvestades seda, mis kokteile te endale silmamunadesse süstite, et rasvaprotsenti alandada ja lihastmassi kasvatada ja ennast tõrvaga sissemäärite, et lavadel võimalikult lihaselised ning trimmis paistaksite? Rääkimata naiskulturistidest, kes on täis igasugust keemiat ja silikooni juuksejuurtest narbaküünteni? Aga ei, vaktsiin on nüüd see mürk, mis enam ei mahu!

Helistasin Eesti Energiasse, oli vaja andmeid muuta. Ootasin ilmatuma pika aja telefonirobotiga juttu vestes, kes mulle kinnitas, et neil on seoses suurenenud huviga elektrihindade vastu eriti pikad järjekorrad ja väitis, et ma saan kõigile oma küsimustele iseteeninduses vastuse. Kuigi ma lugesin sealse lehe kaks korda otsast lõpuni läbi, siis ei leidnud ma vastust oma küsimusele, sellepärast ju helistasingi. Lõpuks oli robot minuga konkreetne ja teatas, et kuna inimesed tahavad oma arvete kohta infot küsida ja järjekorrad on pikad, siis tema katkestab minu kõne ja viskas toru hargile. Saatsin neile kirja, öeldes, et mul on vaja andmeid muuta. Tuli vastus, et kui mul on küsimusi seoses mulle esitatud arvega, siis vaadaku iseteenindusest järele, millest mu arve täpselt koosneb. No jah, siis. 

Alexela saatis mulle arve elektri eest, mis ületas minu poolt kunagi paika pandud arve limiiti 6 euro võrra. Maksin selle 6 eurot eraldi ära. Kolm tundi hiljem saadab Alexela mulle kirja, et nad igatsevad oma kuute eurot taga hirmsasti. Kirjutasin, et ma makse on sooritatud, kontrolligu oma andmeid. Kontrollisid, tänasid makse eest. 

LHVsse helistasin, et uurida, kuidas oma andmeid pangas muuta. Keegi ei tahtnud minuga rääkida. Suurenenud huvi pensionisammaste vastu oli vist. Et kui sobib nad helistavad mulle tagasi. Keegi pole helistanud, juba mitu päeva ootan. 

Ma ütlen, üks neetud jama teise taga. Ja ma peaks veel positiivselt olema meelestatud kõige selle sees? 

Aa, märgi sain Universumilt. Või noh, ülevalt poolt. Käisin trükikojas endale uusi visiitkaarte tellimas ja seal see märk oli. Vaatas mulle vastu. Kui ma märke usuks, see on.