"Koertepark"

"Koirapuisto"

Sofi Oksanen

Tõlkinud Kadri Jaanits

Toimetanud Kai Nurmik

Kirjastus Varrak, 2020 

375 lk

Tuleb tunnistada, et see oli minu päris esimene Oksanen. "Puhastust" käisin isegi kinos vaatamas, aga vot lugemiseni pole veel jõudnud. Aga "Koertepark" oli Apollos soodukaga ja kuna ma juba ammu vaatasin, et nii ilus kaanekujundus, siis koju ta mulle tuli. Ma olen oktoobris üldse kuidagi erakordselt palju raamatuid ostnud, ju siis oli vaja. 

Lugu räägib postsovjetlikust elust Ukrainas ja sellest, kuidas noored ilusad naised tegid kõik endast sõltuva, et vaesusest välja rabeleda, mitte ainult nemad vaid kogu nende pere. Teema ise väga intrigeeriv. On juttu munaraku doonorlusest ja surrogaatemadusest, teemad, mis tekitab inimestes vastakaid tundeid ka tänasel päeval. Lisaks on autor ridade vahele põiminud ka mõrvamüsteeriumi.

No aga ei olnud üldse minu raamat. Närisin läbi, hambad ristis. Sai ka diagonaalis peatükke üle lastud. Ammu pole seda olnud. Ma ei teagi, mis mind häiris. Ehk see, et liiga palju oli tegelasi, kellel veel sarnased nimed ka ja no ei suutnud järge pidada. Liine oli ka mitu. Oli illegaalne munarakudoonorlus, oli modellimaailm, oli söekaevandus (vist, mingi kaevandus seal oli igatahes), oli kodukootud narkoäri. Ja nii kirjutades võib tunduda, et põnevust kui palju, mida sa veel vingud, aga vot ei olnud hea.

Ma mõtlen, et äkki mind häiris kogu see trööstitus. See, et autor jättis mulje, justkui see, et inimesed elavad vaesuses ja peavad iga leivapala pärast pingutama, ongi täpselt nii hirmus kui see on. Justkui oleks see, kui inimene saab endale paremat elujärge lubada, ainus väärtus elus. Lehvita ainult dollareid nina all ja inimene heidab kõik oma moraalsed väärtused aknast välja. Muidugi on ka selliseid, kahtlemata, aga inimestel on elus ka muud, kui ainult raha. Ehk võib Soomest ida poole kiigates jäädagi tunne, et need haledakesed seal müüvad oma hinge ka kuradile, peaasi, et saaks uued kingad jalga ja rebasesaba kaela. Raha pole kõik, asjad ei ole kõik, isegi siis kui sa elad ekstreemses vaesuses. Isiklikult mulle näib, et inimesed, kes on pidanud kohutavalt vaeva nägema, et üldse endal hing sees hoida, on sageli väärtushinnangutelt arenenumad, kui need, kes on harjunud kõike rahaks ümber arvestama. Ehk see häiriski, et ühe vitsaga lüüakse kõiki, kihte nägemata.

Ja kui ma juba vingun... see müsteerium surma üle oli ka jube nõrk. Lihtsalt see ei pidanud üldse. Ei hakak siin lahkama, miks, sese äkki mõni ikkagi tahab lugeda ega soovi teada, millega asi kulmineerus, aga see asi oleks raamatus võinud täiesti olemata olla. Mingit lisaväärtust see ei andnud.

Nüüd ma ei julgegi teisi Oksaneni raamatuid lugeda, kuigi olen kuulnud, et teised on paremad.