"Vestlusi naissarimõrvaritega"

"Talking With Female Serial Killers"

Cristopher Berry-Dee

Tõlkinud Mari Ollino

Toimetanud Evi Laido

Postimehe Kirjastus OÜ, 2021

255 lk


Ma ütlen, see oli mulle paras! Kasvatas korralikult. Pole vaja omada haiglast huvi mõrtsukate vastu. Nagu ikka, olin mina raamatukogus "ainult tagastamas", kui "sattusin juhuslikult" uute raamatute laua juurde ja võtsin sealt sületäie raamatuid kaasa. Noh, jumal tänatud, et ma vaene üksikema olen, ja seda jama endale koju ei ostnud! Nii hüpliku tekstiga raamatut pole juba ammu ette sattunud. Väga keeruline oli keskenduda. Infot oli justkui palju, kuigi suur osa sellest korduv, lihtsalt seda oli kord siin, siis seal. 

Raamat algab salapärase kirjeldusega sellest, kuidas autor on reisinud sügavale Venemaale, et külastada sealset naistevanglat, et siis intervjueerida kurikuulsaid naissarimõrvareid. Ta kirjeldab neid hellalt, kuidas nad on suure südamega ja teevad rasket tööd käredas pakases. Lubab, et ta hiljem raamatus pühendab neile väärilist tähelepanu. Noh, ta valetas! Sissejuhatus on ilmselt selle raamatu kõige paremini kirjutatud osa, sest sealt edasi on ainult üks kannatuste jõgi. 

Raamat ei võimalda lugejal otsustada, kas kirjeldatavad naised on kõige jälgimad, rõvedamad, südametud psühhopaadid, kes on sageli meestest ohtlikumad, kuna nende motiivid pole selged, vaid nad mõrvavad enamasti lihtsalt selleks, et verd näha. Seda kõike on autor lahkesti lugeja eest juba otsustanud, kui ütleb meile, kuidas me tema teksist aru peame saama ja tõlgendama. Phew! Eks ole, raamatu lugemine ongi juba piisavalt keeruline tegevus, kes see veel mõtteid jõuab lugemise kõrvalt mõtiskleda või hoidku selle eest, et koguni järeldustele jõuda! Ehk on asi selles, et autor pole ilmselgelt saanud ajakirjanduslikku haridust, puudu jääb oskusest neutraalset olukorda kirjeldada, vihjamisi paljastades oma arvamust või suhtumist. Muidugi võib vaielda, et kas need naised, kellest raamatus juttu, väärivadki empaatiat ning inimlikku headust, kuid arvan, et lugejaile oleks võidud selline vabadus jätta. 

Kohe sissejuhatusest alates jälitas mind halvaendeline eelaimdus, et autor ise on tugevalt nartsisstlike ja kohati vist ka sotsiopaatiliste kalduvustega. Tülgastust tekitavalt tihti viitab ta oma eelnevatele teostele, telesaadetele ja filmidele, mis põhinesid tema uurimustöö tulemusele. Kuna lugeja on olnud nii loll ja raamatu koju ostnud, mõelda ta rohkem ei suvatse, seda me juba teame ja selle eest on autor ka kenasti hoolt kandnud, et ta seda pingutust tegema ei tõttaks, siis on loogiline eeldada, et ta unustab ära selle asjaolu, et 10 lehekülge tagasi kirjanik juba mainis seda, et Charlize Theron mängis filmis "Koletis" üht kurikuulsaimat naissarimõrtsukat Ameerika ajaloos. Lisaks jäi mulle tunne, et mees vihkab naisi, eriti just lesbiliste kalduvustega naisi. Aga andestage, nüüd ma ise laskun temaga samale tasemele ja lajatan diagnoosidega, mille väljastamiseks mul volitused puuduvad. 

Enamik naisi, kellest jutt, ei vasta ka sarimõrvari kriteeriumitele, kuna nende ohvrite arv jääb alla kolme või on mõrvad sooritatud järjest, "jahtumisperioodita". Erilist rõhku paneb Cristopher ühele naisele, kes väidavad tappis 2 meest. Ta kirjutab suure naudinguga sellest, kuidas tema kuriteo lahendas ja kohe alguses naist kahtlustas, kuigi uurijad ja prokurör ilmselgeid süüle viitavaid asjaolusid ei märganud. 

Vestlusi, mida võiks justkui oodata, kuna see raamatukaanel seisab, raamatust samuti ei leia. Suurem enamus naisi, kellest jutt, on juba ammu ilma toonela teed läinud, kui tema oma raamatut kirjutas, seega, kui autor just vaimude väljakutsumisega ei tegele, siis on keeruline uskuda, et ta neid vestlusi läbi viis. Heal juhul kahe naise puhul võis veel eeldada, et on inimesega reaalselt ka kokku saanud. Ülejäänud oli kellegi teise intervjuu kokkuvõte. Ja kui nüüd järele mõelda, siis viiteid originaalallikatele ma ka ei leidnud, seega võib seda raamatut sama hästi ilukirjanduslikuks teoseks lugeda. 

Ühesõnaga - mulle ei meeldinud absoluutselt! Ma igaks juhuks mainin, kui see kuidagi arusaamatuks jäi.

Kommentaarid

  1. Tänan selle põhjaliku ülevaate eest, nüüd ma tean, et sellele intrigeeriva pealkirjaga raamatule ma oma aega ei kuluta.
    Hm, Gilderoy Lockhart tuleb meelde.

    VastaKustuta

Postita kommentaar