"Kõik, mida ma tean armastusest"

"Everything I Know About Love"

Dolly Alderton

Tõlkinud Marju Randlane

Toimetanud Riina Tobias

Kirjastus Varrak, 2021 

277 lk

Piinlikult aus ja otsekohene ülestunnistus noorusaja katsumustest ja täiskasvanuks kasvamise väljakutsetest. Lood sellest, kuidas vastassugupoolega tutvumine ja liini ajamine on elus kõige tähtsam, olenemata sellest, et enamasti need tutvused ja lävimised pettumust valmistavad. Autor räägib asjadest nii nagu nad on, ilma suhkruvaaba ja valehäbita. Täiskasvanuelu ongi üks rist ja viletsus ning me kõik õpime töö käigus. Noorena võib näida, et kõik oskavad kõike seda täiskasvanu asja kuidagi loomulikult ja iseenesest ja kui sa oled 30 siis on sul kuidagi eriliselt pingutamata oma kodu, kolm last ja imeline abikaasa, rääkimata tulutoovast ning üliglamuursest töökohast. Aga seda, kuidas sinna jõuda, ning kuidas selle käigus iseennast täiesti mitte ära kaotada, seda ei räägita. 

"Sellised ööd kippusid aga üha rohkem korduma, mis tekitas tunde, et ma ei kogu neid lugusid oma lõbuks, vaid et need määravad mu loomuse."

Oma toonilt on raamat ülimalt positiivne ja elujaatav, kuigi teemadeks on ka sõltuvushäired, alkoholism, lähedase kaotus ja murtud südamed. Bridgit Jones 2.0. Ma loodan, et selle võrdlusega autorit ei solva. Mulle isiklikult Bridget Jones väga meeldib. Ta on selline kergemeelne karikatuur 30-aastase vallalise naise katsumustest, kelle põhieesmärk näib olevat kiiresti tanu alla saada. "Mida ma tean armastusest" on selles osas sarnane, aga läbivaks jooneks on hoopis armastus sõprade vahel ja armastus enda vastu.

"Kui suur New Yorgi seiklus oli kestnud nädala, sain järsku aru, et kohad on mälestuste ja suhete kuningriigid, et maastik peegeldab ainult seda, mis tunne sul sees on."

Armastusest enda vastu ma kirjutan natuke veel. Ma usun, et mu lugejaid, nagu ka mind ennast, on see jutt enda armastamisest ära tüüdanud. Ikka ja jälle ilmub mõni ülikõhn juustejuurtest varbaküünteni plastikuga kaunistatud Barbie, kes kriiskab, et peab ennast armastama just sellisena nagu ta on, mis tekitab ülejäänud inimestes kerge muige, et sul hea rääkida, ise sa ennast ju ei armasta, milleks muidu oma naturaalsest olekust nii kaugele oled mehitanud. Või siis teised, kes ei mahu ühestki uksest muidu sisse kui külg ees ja tekitavad suuremas osas inimestes tülgastust, räägivad kehapositiivsusest ja enda armastamisest. Aga see pole tõeline enda armastamine. See on isekas ja nartsissistlik eneseväljendus. See on endale tähelepanu otsimine ja selle kaudu enda valideerimine. Inimene, kes ennast päriselt armastab, on tasakaalus, ta ei tee ekstreemseid eksperimente oma kehaga ja ta ei otsi välist tunnustust. Ja mulle tundus, et seda sõnumit püüdis ka autor oma raamatus edasi anda.

"Iga korralik mees eelistab endaga kooskõlas naist sellisele, kes muudkui esineb, et talle muljet avaldada. Kunagi ei peaks eraldi vaeva nägema selle nimel, et mehe tähelepanu püsiks sinul. Kui meest on vaja panna sinust huvituma, siis on tal probleeme, mille lahendamine pole sinu asi.

Kui jood enda ikka veel purju ja flirdid teiste inimestega oma poisssõbra silme all, siis on midagi teie suhtes valesti. Või pigem on midagi sinus valesti. Selle küsimusega, miks sul on vaja niisugust tähelepanu, tasub tegeleda pigem varem kui hiljem. Sest maa peal ei ole ühtegi meest, kes suudaks sulle lõputult pakkuda kohest mõnutunnet, et sinus peituvat tühjust täita.

Ükski praktiline kaalutlus ei ole nii tähtis, et selle pärast tasub olla vale inimesega suhtes. Puhkusi saab tühistada, pulmi ära jätta, maju müüa. Ära kasuta praktilisi kaalutlusi oma arguse varjamiseks."

Mulle väga meeldis just see osa, kus ta tegi kokkuvõtteid selle kohta, mida oli armastuse kohta õppinud. Mida vanemaks ta sai, seda paremini need kokkuvõtted kõlasid. Eriliselt sümpaatne oli isiklikult mulle see mõte, et mida iganes sa teed - raseerid oma tutti või võtad kaalust alla või teed trenni või värvid oma juukseid - tee seda enda pärast, mitte sellepärast, et mõnele mehele (inimesele) muljet avaldada. 

"Inimesed kohtuvad, kandes endas valu, millest nad isegi teadlikud pole. Sellel on oma põhjus, miks ühesuguste painajate või sarnase lapsepõlve või sama verd esivanematega inimesed kipuvad lõpuks ikkagi kokku jääma. Minu arust on nii, et kõige sügavamal sisemuses peituvate tunnete sõrmeotsad sirutuvad välja ja puudutavad teise omi alateadlikul tasandil. See võib olla nii hea kui halb. See võib viia läheduse või üksteisemõistmiseni või vastastikuse sõltuvuse ja draamani.

Kui saad vallalisena vanemaks, on üheks kõige suuremaks proovikiviks hoiduda küünilisusest. On tõesti kohutavalt raske mitte tunda enda armastusest reedetuna ja mahajäetuna ja mitte lasta sellisel tundel muutuda nihilismiks, skeptilisuseks või vihaks. Kuigi küünilisus teeb nalja ja kaitseb sind, tähendab see kergema vastupanu teed. Tõeline kunst seisneb selles, kuidas leida usaldus ja säilitada lootust."