Reklaamiminutid

See ei ole koostööpostitus. 

Soovin vaid oma muljeid ja mõtteid jagada oma kõige armsamatega - lugejatega, kes on leidnud aega, et siia blogisse kiigata, eriti sellel, aasta kõige kiiremal ajal. 

Nii-siis, nagu te ehk olete kursis, siis mulle mõnevõrra meeldib kohvi. Noh, nii, üsna pisut. Meil on kohviga üle kolmekümne aasta kestev afäär. Ta on mind püüdnud mitu korda maha jätta, aga ma ikka rooman ta juurde tagasi ja tal hakkab hale, nii me elame. Septembris soetasime uue armupesa, kus kohvi saaks end minu tulekuks üles kütta ja valmis seada. Viisime oma armuloo uuele tasemele, nii-öelda. Kirjutasin sellest pikemalt siin.

Nüüd, kus mul uus masin on, on mõned asjad muutunud. Kõige suurem muutus on see, et ma joon nüüd palju vähem kohvi. See ehk kõlab vastuoluliselt, sest kui on uus vinge pill, siis võiks ju hoopis vastupidist eeldada. Aga jah, nii on. Kohv, mis valmib uues masinas on sellevõrra kange, et ma sebisin endale kiirelt poole väiksemad kohvitassid. Ja kohv töö juures maitseb nüüd nagu põrandapesu vesi. Mitte, et ma teaks, kuidas mopi leotusvedelik mekib, aga igatahes rõve on see jamps, mida meie Severini masin teeb. (See on nüüd see koht, kus kogenumad inimesed võivad õigustatult pead vangutada ja tõdeda, et heast elust lolliks läinud.)

Tuleb välja, et masinast sõltub, kuidas maitseb kohv. Mitte, et see eriliselt suur üllatus oleks, ma ju teadsin varemgi, et presskannu kohv mulle ei maitse. Aga seda, et kaks täisautomaatset kohvimasinat võivad teha sellevõrra erinevat kohvi, see oli mulle üllatus. Ma arvan, et põhjus on temperatuuris, millega vesi kohvile lastakse. Kodus saan ma kohe jooma asuda, aga töö juures pean tükk aega ootama, kuni keedis jahtub. Võimalik, et mingil määral ka vee kvaliteet mängib rolli. Mustamäe vesi tundub mulle parema maitsega, kui Kesklinna oma, aga see ehk ka isiklik eelistus lihtsalt. Lisaks on mu koduses kohvimasinas veefilter, töö juures seda pole. Enne, kui hakkate rääkima kohvisortidest, siis selles asi pole. Samad oad, ja täiesti erinev elamus. Sama juttu räägib muide ka ülemus, temal on kodus Jura masin, ja sama keiss, et kuigi nii kodus kui kontoris Lavazza oad, siis öö ja päev.

Mallukas kirjutas toreda postituse kodumaisest kohvitootjast (temal oli koostööpostitus) ja minus tekkis huvi ka selle jõulukohvi vastu. Sain enda 500 grammi Selverist 9,99€ eest (see oli seal soodushind), OA oma kodulehel saaks sama kohvi euro võrra soodsamalt. Ja mul tuleb Mallukaga nõustuda, väga hea kohv on tõesti. Kui kardemon meeldib, see on. Mulle maitseb, ma lisan seda vahel niisama ka kohvile. Kord ajasin oma maitseainesegud sassi ja lisasin hakklihale purustatud pipra asemel purustatud kardemoni. Ma ei saanud ise arugi, et midagi valesti. Poeg uuris, et mingi huvitav maitse, mitte halb, aga teistmoodi. Nii et jah, meile kardemon meeldib ja ma olen sellest jõulukohvist vaimustuses. 

Veel hakkasin ma kohvile koort lisama. Aastaid lisasin piima, aga nüüd joon koorega. Tea, kui mõistlik lüke see on, arvestades oma kõrget kolesterooli, aga ausalt öeldes, kui ma seetõttu nüüd peaks jalapealt südari saama, siis see on seda väärt! 

Ehk siis selline reklaampostitus, mille eest ma sentigi rikkamaks ei saa, aga headest asjadest tasub ikka rahvale rääkida, ka omakasuta. Olen väga rahul oma uue kohvimasinaga, see ost on end absoluutselt õigustanud. Et kui keegi otsib alternatiivi kallile kohvimasinale, siis mina julgen DeLonghit soovitada küll. Ikkagi itaallased teavad, kuidas kohvi teha.