"Macbeth"

"Macbeth"

Jo Nesbø

Tõlkinud Sigrid Tooming

Toimetanud Ene Mägi

Kirjastus Varrak, 2020

480 lk

"See, kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju." Nii on kirjas ühes pühas raamatus. Shakespeare'i "Macbeth" on selle väite ilmekaks tõestuseks. Nesbø on sellest omakorda loonud tänapäevase versiooni, milles ei puudu oma väärtuste müümine, narkomaania, poliitika ja armukadedus. 

Lugu hakkab hargnema ühes väikses linnas, mis on aastatega maha käinud. Äri seal ei edene, kuna ainus tuluallikas suleti, sest see mürgitas õhku ja inimesed surid. Need, kes said, need lahkusid linnast. Kes jäid, leidsid end trööstitust olukorrast, mille ainsaks leevenduseks olid narkootikumid. Nii ongi vaikimisi linnapeaks kohalik narkoparun, kelle käpa all on nii linnavõim, politseiülem kui kasiino omanik. Lugu hargneb hoogsalt ja näitab, kui kerge on inimesi manipuleerida, kui neile vaid öelda seda, mida nad kuulda tahavad. Ja kuidas need, kes võimu juurde tegelikult ei kuulu, kiiresti reaalsustaju kaotavad, end kõigest tuttavast ja turvalisest isoleerivad ning siis paranoiliselt kõiki oma isiklikes pahedes kahtlustavad. 

***

"Naised mõistavad südameid ja kuidas nendega kõnelda. Sest süda meis on naine. Kuigi aju on suurem, räägib rohkem ja arvab, et on majas peremees, teevad südamed vaikuses otsuseid. Kõne liigutas su südant ja siis järgneb aju talle meelsasti."

***

Esimesed peatükid ei tõmmanud mind kohe käima ja lõppgi vajus veidi ära, aga enamik ligemale 500 lehest hoidis mind ilusti enda küljes kinni. Tegelasi oli küll ohtralt, kuid autor nottis suurema osa neist vastutulelikult maha, nii et polnudki väga raske kõiki tegelasi meeles hoida. Vastukaaluks veresaunale libisesid jutustusest läbi ka õhkõrnad armastuse, sõpruse, truuduse ja perekonna pühaks pidamise niidid. 

***

"Ma ei ole kunagi arvestanud kellegagi peale iseenda. ma ei ütle, et ma olen muutunud, aga see, mis juhtus, on pannud mind elule uue pilguga vaatama. Ma ei ole ikka veel targaks saanud, aga võimalik, et olen pisut vähem rumal kui varem."

***

Suures plaanis mulle meeldis. Kirjastiilist oli tajutav teatud suurejoonelisus, pompoossus ja teatraalne grandioossus. Tänapäeval keegi küll nii enam ei räägi ning mõned atribuudid, nagu näiteks kuulipildujad ja pistodad, mõjusid ka kohatuna, aga omal moel oli selline anakronism looga kooskõlas ja passis kenasti. Peaks ikka selle originaali ka ette võtma ja läbi lugema.