Jutud käivad blogimaastikul, et mõned blogijad on oma sisu tasuliseks muutnud. Kuulu järgi Eveliis, Paljas Porgand ja Marimellid. Võib-olla keegi veel, aga nende kohta olen usaldusväärsetest allikatest lugenud. Seda, et Paljas Porgand küsib sissemakset, selle ma avastasin mingi hetk ise. Ma regulaarselt pole tema blogi kunagi lugenud, pole minu inimene, aga aegajalt, kui väga igav on olnud, siis olen pilgu peale visanud. No ja viimane kord avastasingi, et ei saagi enam. Noh, minu elu sellest vaesemaks ei jää. Ei pakkunud ta mulle huvi varem ja ma sügavalt kahtlen, et ta nüüd kirjutab teemadel, mis mind täiega kõnetaks.
Eveliisi ja Marimellide kohta võiks ma suures plaanis sama kirjutada. Et ma pole neid kunagi regulaarselt jälginud, aga kord kvartalis libistan pilgu üle. Kuigi nad on kindlasti toredad inimesed ja vahel kirjutavad huvitavalt, siis miski rosin neis minu jaoks puudub. Võib-olla see, et nende ümber on nii palju asjatut draamat ja see jutt, et "tead, ma olen päris elus palju toredam ja normaalsem", noh, kui ma täiesti siiralt ütlen, siis ma hästi ei usu seda. Või kui usungi, siis tekib küsimus, et kui sa päriselt oled oma sõnade järgi empaatiline, soe ja sõbralik, siis mille pärast sul kogu aeg teistega mingi kana on kitkuda?
Mõistagi ei tea ma ju, kas need blogijad, kelle postitusi ma alati suure õhinaga ootan, päris elus on samasugused, kui see mulje, mille ma oma peas neist loonud olen. Vabalt võib ju olla, et kui ma mõnega reaalis kohvile läheks, siis oleks umbes nii, et iiiuuu, sa oled päriselt selline vää? Aga eks ma siis tegelen jooksvalt selle probleemiga.
Mida ma öelda tahan, on see, et iseenesest ma ei pea valeks seda, kui inimesed oma blogi eest raha küsivad. Kuna ma ise ka vahel natu kirjutan, siis ma tean, mis töö selle taga on. Esiteks sünnib idee. Vahel sünnib idee keset liiklust, keset vestlust, keset ööund. Ja sa tead, et sa pead selle üles märkima, sest vabalt võib see sul aknast välja lennata. Ideest üksi ei piisa, sa pead selle sõnastama. Vahel sa pead tegema veidi uurimustööd, et juttu põhjendada. Siis sa teed fotod oma loo juurde. Töötled fotosid. Mõnikord on sul vaja küsida teiste inimeste nõusolekut loo avaldamiseks. Jah, lugeja tuleb, viskab pilgu peale, loeb kahe minutiga postituse läbi ja viie minuti pärast on see unustatud. Aga töö on ju tehtud. Nii, et miks mitte selle eest tasu küsida? See on kunstniku intellektuaalne vara. Kuidas ta seda levitab, on tema otsus.
Mina oleks teatud blogide eest küll nõus maksma. Sõltub mõistagi hinnast, aga kuni viie euro eest kuus ma väga ei kaaluks, kas lugeda või mitte. Kui ma ostan raamatu, mille hind jääb 20-30 euro vahele, loen selle üks kord läbi ning see jääb mul aastateks riiulile tolmu koguma, versus kui ma maksan 4,99 eurot ja saan kolm korda nädalas ajakohast blogi lugeda, mis mind rõõmustab ja harib, siis minu jaoks ei teki küsimust. Loomulikult ma hakkaks asja veidi kaaluma, kui kõik mu lemmikud raha küsiks, sest neid on märkimisväärne hulk, aga suures plaanis ei tekita see mõte minus tõrget.
Nagu kaasblogijadki on välja toonud, siis Delfi eest ma ju maksan. Spotify, Elisa teleteenuse ja Netflixi eest. Blogid on samasugune meelelahutus. Mõne blogija puhul isegi rohkem. Nad ju muutuvad pereliikmeks, kellega tahad ikka ja jälle kokku saada ja kuulda, kuidas neil läheb. Oma pereliikmetele ju ka lähed külla, isegi kui selle eest peab piletiraha välja käima. Miks siis mitte perele, kelle ise olen vabatahtlikult oma ellu kutsunud?
Kommentaarid
Postita kommentaar