"The Maid"

Võimalik, et ma olin viimane inimene, kes vaatas lõpuks ära Netflixi sarja "The Maid". Ammu juba väljas, aga millegipärast ei kõnetanud see treiler. Igatahes, nüüd on vaadatud.

Lugu noorest naisest, kes põgeneb oma mehe juurest keset ööd, sest ei tunne end oma kodus enam turvaliselt. Ei, mees ei tõsta ta vastu kätt. Tõstab häält, alandab ja vehib rusikatega, aga naist ei puutu. Ometi leiab naine, et tal on parem üksi olla, kui jääda mehega. 

Mulle meeldis, et see sari nii brutaalselt aus oli. Nii lihtne on kõrvalt hinnata, et aga miks sa jääd vägivaldessse suhtesse. Või, mis vägivald see on, sul pole ühtegi sinikat? Statistiliselt läheb naine vägivaldsest suhtest 6 korda ära, enne kui ta enam tagasi ei lähe. 

Mina läksin neli korda kuue aasta jooksul. Mul vedas jõhkralt, et mees ise mu vastu huvi kaotas ja uue juurde läks. Kui ta poleks, siis kes teab.

Sest, kuhu sa lähed? Üksi, koos lastega, ilma pennitagi tagataskus. Tavaliselt ollakse ennast suhtesse nii sisse mässitud, katkestatud kõik suhted inimestega, kelle poole muidu saaks pöörduda. Võiks vist isegi öelda, et ollakse sõltuv. Mitte tingimata inimesest, aga sõltuv elust, mida mees pakub. Mina olin sõltuv rahast. Mehe soov oli, et ma oleksin kodune. Tema oli nii kasvanud, et ema oli kodus ja kasuisa teenis, ja selline oli tema nägemus elust. Ka ei soovinud ta, et lapsed lasteaias käiksid, sest laps arenevat kodus paremini. Ma võisin käia tööl, kui see ei takistanud minu perenaise kohustusi. Ka enda arendamine ja koolis käimine oli okei, kuni see mehe elu ei häirinud. Kui ma pärast kolmanda lapse sündi hakkasin tööd otsima, siis oli mu eneseusk nii madal, et ma ei julgenud mujale, kui koristajaks isegi kandideerida. Kodus tuletati mulle meelde ka, et "sekretäriks? sa pole 7 aastat tööl käinud, oled sa kindel, et hakkama saad". Tookord jäi lahkumine selle taha. Ma kartsin, et ei saa üksi hakkama.

Võib tunduda ebaloogiline, et miks mul oli lihtsam 4-lapsega ära minna, kui kolmega hakkama ei saanud, aga olukord oli selleks ajaks muutunud. Ma olin käinud koolis, kus mu eneseusk kasvas tohutult. Mu austus enda vastu oli kasvanud tänu sellele, et olin ette võtnud projekte ja nendes edukas olnud. Koolis olin kohustusliku kirjanduse raames sattunud lugema psühholoogilisi raamatuid, mida ma omal käel poleks leidnud, mis aitasid mul näha oma olukorda kõrvalt. Määrava olulisusega oli ka kõrvalseisjate usk minusse. Pealinna tagasi kolides, olin oma päritolu pere lähedal ja mul oli lihtsam tööd leida. 

Esimene aasta oli ikkagi raske. Logistiliselt ja füüsiliselt. Raskeks tegi selle ka tutvuskond. Loogiline on eeldada, et kui naine on raskustes ja tahab elu algusest alustada, siis tema sõbrad ulatavad abikäe, reaalsus on midagi muud. Reaalselt tähendab see seda, et naisel tuleb lõputult põhjendada, miks ta ära läheb. Kuulda seda, et "äkki saate ikka oma suhte ära lappida", "nii ilus perekond olete", "proovige ikka laste pärast vastu pidada". Sellele lisanduvad vihjed, et kõik on naise süü: "Ükski normaalne mees ei jäta nelja last niisama maha." "Ma arvan, et sa liialdad." "Kui sa lihtsalt rohkem pingutaks, siis mees ei läheks petma." "Kui vähemalt üks proovib, siis saab iga suhte toimima." See on siis lisaks kõhklustele, mis niigi naise sees juba elavad. Arvestades, et naine on harjunud sellise eluga, kus tema otsuseid naeruvääristatakse, kus talle tuletatakse meelde, et enne mehega kohtumist polnud ta keegi ja kõik, mis tal on, on mehe teene. Ja ärgem unustagem ka armastust. See, et naine otsustab ära minna, ei tähenda, et ta enam ei armastaks või ei mäletaks häid aegu koos mehega. Ilmselt mõtleb ta, et aga mis siis, kui ma ei leiagi enam kedagi ja jäängi üksi? Selleni, et päriselt tunda, et ma saangi hakkama, läheb aega. 

Kui naine tuleb mehe juurest ära ja saab hakkama, ei tähenda, et lõppeb hukkamõist. On neid, kes ütlevad, et sa oled isekas, et sa pere lõhkusid. Sa oled nõrk, et ei pidanud selles suhtes vastu. Sa oled loll, et üldse sellise mehega lapsed said. Sa oled saamatu, et varem ära ei tulnud. Sa oled inetu, paks ja laisk, sellepärast su mees ei armastanud sind. 

Selleks, et ära tulla ebatervest suhtest, peab naine olema tohutult julge, alandlik, vapper ja tugev. Nagu ma enne kirjutasin, siis keegi ei lahku vägivaldsest suhtest kohe. Minnakse mitu korda. Minnakse tagasi, sest mõeldakse, et ma reageerisin üle, asjad pole nii hullud. Minnakse tagasi, sest pole kuhugi minna. Minnakse tagasi armastusest. Minnakse tagasi laste pärast. Minnakse tagasi ühiskonna surve tõttu. Minnakse tagasi raha puudumise tõttu. Aga iga kord saab inimene tugevamaks ja tema peas hakkab vaikselt sündima plaan, kuidas ühel päeval päriselt ära minna. Leitakse usaldusalused, kellele tunnistatakse üles, mis koduseinte vahel tegelikult toimub. Hakatakse tööd otsima. Pannakse raha kõrvale. Omandatakse oskused iseseisvaks eluks. Igaüks teeb seda omal viisil ja omas tempos. 

Loomulikult on ka olukorrad erinevad, suhted, kust põgenetakse, erinevad. Mõni jookseb üksi, jättes lapsed mehele, sest pole jõudu kohe kõike üksi teha. Mõni läheb teise mehe juurde, sest siis keegi võitleb tema eest. Mõni põgeneb oma fantaasiamaailma. Mõni võitleb oma õiguste eest. Mõni on õnnelik, et eluga pääses. 

Minu esimeseks reaalseks sammuks oli teha juhiload. Siis omandasin ma eriala. Pärast seda kolisime tagasi pealinna minu perele lähemale. Lõpuks astusin mehele vastu ja leidsin töö ning rääkisin oma loo ära. Selle peale läks mees abielu rikkuma. Raha mul hinge taga polnud. Aga mul oli kindel veendumus, et mu oma pere ei jäta mind hätta. Ja nad ei jätnud. Ma ei tea, kui palju nad uskusid seda, mida ma rääkisin, sest senini olin ju varjanud ja kogu hingest kõigile tõestanud, et meil on kodus kõik suurepärane, aga nad olid minu poolel, ja see oligi kõik mida mul vaja oli. Loomulikult sain neilt ka palju füüsilist abi. Nad viisid poisse lasteaeda ja tõid sealt, veetsid nendega aega, kui mina olin tööl. Sain palju ka materiaalset tuge. Nad aitasid rahaliselt, aitasid kolida ja remonti teha. Rääkimata emotsionaalsest toest, mida nad pakkusid sellega, et lasid mul rääkida. Rääkida ära kõik, mida siiani olin endale hoidnud. 

Olekseid, polekseid, kuilekseid oli ja on. Aga ma mõistan, et mul vedas. Asjad kujunesid sageli minule soodsal viisil. "The Maid" on selles osas karmim. Näitab olukorda halvima võimaliku stsenaariumi järgi. Heidab valgust ka sellele, kuidas naised üldse satuvad sellisesse suhtesse. Õnneks siiski lõppeb positiivse noodiga. 

Mis ma selle mammutpostitusega öelda tahan on see, et ei maksa hukka mõista naisi, kes tulevad oma mehe juurest ära. Või ei tule. Isegi siis ei tasu kommenteerida ega arvamust avaldada, kui on ise see tee läbi tehtud, sest inimesed, stardipositsioonid, võimed ja olukorrad on erinevad. Ainus asi, mis minu meelest reaalselt aitab, on oma loo jagamine. Mitte kättemaksuks partnerile, vaid selleks, et naised, kes on sarnases olukorras leiaks lohutust ja julgustust midagi ette võtta, oma elu oma kätte võtta.