"Viirastused"

"Ghosts" 

Dolly Alderton 

Tõlkinud Reti Maria Vahtrik

Toimetanud Krista Nurm

Kirjastus Varrak, 2021 

342 lk

Minategelane on sümpaatne, endaga kenasti toimetulev, eneseteadlik, hooliv, siiras kolmekümnendates naine, selline, kelle hea meelega endale sõbrannaks võtaks. Selline, kes on kahe jalaga maas, kellega saab rääkida tõsistel teemadel aga ka hullu panna. Meeleheitlikult meest ta taga ei aja, aga kedagi toredat oma ellu siiski ootab. Sõbranna õhutusel, kes ise on tulutult ja meeleheitlikult 10 aastat interneti tutuvumisäppide kaudu meest otsinud, laeb Nina kohtingu rakenduse ja sukeldub jäneseurust alla maailma, kus armastuse leidmine näib vaid ühe viipe kaugusel olevat. Üsna peagi leiab ta end suhtes imelise mehega, kes tundub võrratum, kui Prints Imeline. Nad veedavad koos imeilusalt aega, neil on lõbus, tore, suurepärane suhe. Kuni mees ütleb, et ta teda armastab. Ja siis enam ta sõnumitele ei vasta...

Mulle meeldis see raamat väga mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et väga lihtne oli ennast peategelasega samastada. Nii palju olukordi on mulgi ette tulnud, püüdes leida heinakõrt nõelakuhjas. Väga õigesti märgitakse raamatus, et kolm kuud on see intervall, kus kohtinguäpis viskab kopa ette. Siis kustutad rakenduse, taastud, liimid ennast kokku, ja otsast alga! Eesti on nii väike, et kui pikemat aega kasutada, no ütleme 2 nädalat, siis põrkab ekraanile aina ühtesid ja samu nägusid. Mõni on seal aastaid. Ja kuidas ma tean? Noh, sest ma pole ise ju parem...

Mis puudutab raamatu peateemat, ehk mehi, kes kaovad ilma ühtegi selgitust andmata, siis päris sellist olukorda pole mul vist olnud. Lugematuid kordi on olnud seda, et sul tekib hea klapp ja vestlus, ja siis ühel hommikul rakendusse logides, seda inimest lihtsalt pole. Ohtralt on ka seda olnud, et kõik on justkui hästi, kui inimene tasakesi eemale libiseb ja suhtlus vajub ära. Enamasti väga südamesse ei võta. Mis siis ikka, ju oli mujal põnevam vestluskaaslane ripakil.

Ärge nüüd minestage, aga olen ise olnud see, kes viirastab. Ma tean, et see on inetu, sest teisel jäävad sisse kõhklused ja kahtlused, rääkimata sellest, et see on argpükslik. Mul pole küll ühtegi suhet sellisesse faasi jõudnud, et päris armastust avaldataks ja kui on vähegi tõsisem suhtlus olnud, siis olen ma ikka põhjendanud ka, miks ma ei soovi seda enam jätkata. Paraku pole nendest põhjendustest alati piisanud ja siis ma tõesti olengi vait olnud ja enam vastuseid mitte kirjutanud. Kuidas selline olukord tekib? Siis, kui ma ei taha olla mölakas ja öelda, mis on tegelik põhjus. Tavaliselt ongi see midagi triviaalset, mida inimene ise enda juures mõjutada ei saa, aga mina tunnen, et mind häirib. Kui ma välja ütleks, saaks teine inimene tarbetult haiget. Kui ma midagi ei ütle, saab ta loomulikult haiget teistel põhjustel, mis lõppkokkuvõttes võib isegi rängemini mõjuda. Nagu raamatust ka ilmneb. Aga et siis oleks selge, kuigi raamat võtab halastamatult meeste kallal, kes käituvad nagu südametud tropid, siis pole naised selles osas paremad ühti. Või vähemalt see konkreetne naine, kes neid sõnu siin kirjutab. 

Ühele asjale jäin ma mõtlema küll. Nimelt jõudis peategelane mingil hetkel järelduseni, et me ei armasta tegelikult teist inimest selle eest, kes ta on, vaid selle eest, keda meie teda endale ette kujutame. Et me oleme enda peas loonud mingi versiooni oma partnerist, näeme temas vaid neid külgi, mis sobivad meie kuvandiga ja ignoreerime neid osi, mis meile ei sobi. Ehk seetõttu saabki armastus otsa, kui koos elades meile pidevalt neid teisi osi nina alla hõõrutakse, mida me näha ei taha. Ma ütlen ausalt, mulle see idee väga ei meeldi. Ilmselt on ka selliseid inimesi, aga mina vist olen täpselt vastupidine. Ma eeldan algusest peale, et inimene mulle ei meeldi ja lasen tal siis pisitasa mulle tõestada, et tal on tegelikult ka häid omadusi, mis mulle meeldida võiksid. Nii et kui nad lõpuks ikkagi mingi sigadusega hakkama saavad, siis ma pole üllatunud, ma ju teadsin algusest peale, et mingi kühvel nendega on. 

Sellele mõtlesin ka, et kohtingurakenduste kasutamine on nagu videomäng. Ma ise ka ütlen, et esimene tase on match, teine tase on Messenger või WhatsApp, kolmas tase telefonikõne (80%-le "mängijatest" saab see tase otsustavaks, sest mulle ei meeldi nende hääle kõla; ja mõned, kes on olnud kahes esimeses voorus äärmiselt tublid ja boonuspunkte kogunud, need saavad selle taseme vahele jätta ja viiakse kohe edasi neljandale), neljas tase on kohtumine, viies on voodi, kuues on kohtumine lastega ja edasi ma enam ei tea, sest ma pole nii kaugele veel kellegagi jõudnud.

Mulle meeldis ka raamatu lõpp. Et see polnud klassikalises mõttes õnneliku lõpuga. korraks juba tundus, et kisub vägisi selles suunas, aga lõpp tuli ootamatult ja sobis kirsina tordil suurepäraselt. Veel meeldis mulle see, kui elavalt oli kirjeldatud naistevahelist sõprust, mis puhuti kõgub hoopis vihkamise ja üleoleku piirimail. Kui midagi ette heita, siis üsna pisut häiris see, et autoril näib olevat kana kitkuda suhtes inimeste ja lastevanematega, samas pole ma kunagi olnud kolmekümnendates vallaline lastetu naine ja mul on keeruline õiglaselt hinnata, kuidas nemad tajuvad ühiskonna vaikivat hukkamõistu nende suhtes, kes pole teatud ekas paljunemisvalmis.

Endale leidsin raamatust alltoodud tsitaadid. Millegipärast need kõnetasid mind.

"Max jäi kümme minutit hiljaks. Ma vihkan hilinemist. Hilinemine on isekas harjumus, mille võtavad omaks igavad inimesed, kes tahaksid omale mingit isikupärast vimkat, aga ei viitsi ühtki pilli mängima õppida." 

***

"Kas kunstniku üleastumised õõnestavad tema kunstist saadavat naudingut? Kui sa oskaksid sellele vastata viksid sa interneti ära lahendada, isa."

***

"Magus tomatipüreesupp, suhkrused ümmargused vikerkaarevärvi küpsised, kleepuv hõrgutav keedukreem ja tarretis. poekorvi sisu on kindlaks tõendiks, et keegi meist ei saa täiskasvanueluga üleliia hästi hakkama."