Aa keda üldse kotib?

Aegajalt, oma loba kirja pannes, tabab mind mõttesähvatus, et mida ma siin kirjutan ja jagan, keda üldse huvitab mu verbaalne kõhulahtisus. Teiste blogisid lugedes, näen, et ma pole ainuke, kes nii mõtleb ja tunneb. Samas, mida rohkem ma kirjutan, seda ilmselgem on, et inimesi huvitab. Ja huvitab mindki. 

Ma ei tea kui palju on selliseid blogijaid, kes oma esimest postitust kirja pannes mõtlesid, et vot, nüüd ma kirjutan asjadest, mis inimestele hullult korda läheb ja hakkan kopaga raha kontole kühveldama. Arvestades, et Issanda loomaaed suur ja lai on, siis kindlasti on ka selliseid. Inimesed, kes tegelevad mingi nišši hobiga ja avastanud, et selle kohta on netis puudulik info või üldse mitte, ja leidnud, et neil endal on piisavalt teadmisi, mida edasi anda. 

Siiski, arvan, et 90% blogijatest on alustanud nagu mina. Tundnud, et Facebooki staatuseuuendused pole piisavalt rahuldustpakkuvad ja soovinud oma mõtteid jäädvustada mujal. Minu kõige esimese blogi postitused olid suvalised jutukesed, mida kirjutasin üles harva ja mida lugesid üksikud mu tuttavad. Mingil hetkel läks see käest ära, lugejate hulka tekkisid inimesed, keda ma isklikult ei tundnud ja kes ei teadnud mind. No ja ülejäänu, nagu nad ütlevad, on ajalugu.

Ise olen ka nii blogisid avastanud. Kas kellegi teise blogirollist, mingit konkreetset teemat googeldades või on keegi soovitanud, et see on äge blogi, loe. Blogisid, nagu inimesi, on väga erinevaid. On kirjutisi, mis on igati viksid ja viisakad, aga minu jaoks väga igavad ja ma ei jaksa neid lugeda. Samas on mõni blogija nii mahlaka väljendusega, et ma loen ka teemadest, mis mind muidu ei kõneta. Ma ei tea nüüd, kas ma peaksin sellepärast piinlikust tundma või mitte, aga minu jaoks on blogid infokanalina eelistatum vorm, kui uudisteportaalid. Ma saan sealt infot, mida pole kinni makstud, inimeste enda vahetuid kogemusi. Eriline rosin on see, kui lisaks blogija arvamusele on kommentaarides välja toodud alternatiivseid seisukohti. Siis näeb asja suuremat pilti.

Toon näite. Mõni kuu tagasi kirjutasin ma sellest isegi postituse, aga ma ei avaldanud seda kunagi, sest selle postituse mõte jäi mul endal kuidagi segaseks. Igatahes, sattusin järjest lugema EE lugusid koroonavaktsiinidest. Üks lugu rääkis inimestest, kes viibisid Covidi tõttu intensiivravi osakonnas, vaktsineerimata. Okei, lugu oli kõik vinks ja vonks, välja arvatud see, et mind riivas loo rõhuasetus sellele, et need inimesed olid vaktsineerimata ja ei suvatsenud ka pärast haiguse põdemist end vaktsineerima. Ma ei tea, miks, aga miski selles, kuidas see artikkel koostatud oli, tekitas minus, vanas paranoiikus tunde, et see on valituse propaganda inimesi vaktsineerima keelitada. Teine artikkel rääkis noortest, kes salaja end vaktsineerida lasid, sest nende vanemad olid vaktsiinivastased. Selles artiklis toonitati seda, et nende laste vanemad olid põhiharidusega ja tegid lihttööd. Kuigi selles artiklis oli ka lause, kus üks intervjueeritavatest mainis, et ta teab ka kõrgelt haritud inimeste hulgas vaktsineerimisvastaseid, siis ikkagi jäi mulle tunne, et tegemist on propagandaga. Justkui mina, kasinalt haritud inimene, peaksin tundma, et kui ma tahan olla samal tasemel haritud inimestega, siis peaksin ma kindlasti nii end, kui oma lapsi vaktsineerima laskma. Kusjuures, ma mainin, et ma olin tol hetkel juba kaks süsti saanud ja lapsedki olid vaktsineeritud, seega, minu meelestatus polnud seal, et ma ise oleks otsinud kinnitust oma seisukohale. Aga olles kokku puutunud sellega, kuidas meediat tehakse ja kui kallutatud see tegelikult on, kuidas osav ajakirjanik oskab lauseid nii sättida, et kuigi ta otseselt oma arvamust välja ei ütle, sest tegemist peaks ju olema objektiivse infoga, siis pärast lugemist ei jää sinusse kahtluse raasugi selles, mida autor tegelikult asjast arvas. See on see tekst seal ridade vahel.

No vot, aga blogija ei tee seda. Ta ei manipuleeri oma lugejatega. Ta jagabki oma kogemust vahetult, sest ta ei teeni selle pealt kasu. Mõnel juhul võibolla saab hoopis kahju, kui kirjutab asjadest, mis pole poliitiliselt korrektsed ja seetõttu kaotab lugejaid. 

See, mis inimesi huvitab ja mis mitte, on asi, mida on raske ette ennustada. Kunagi töötasin poolteist aastat Rahva Raamatus sortimendijuhina (peen nimi, ärge laske sel end eksitada). Minu tööks oli analüüsida seda, et millised raamatud võiksid inimest kõnetada, tavainimest, kes läheb Prismasse oma leiva ja piima järele ning möödub juhuslikult ka raamatuletist. Targad programmid olid eelmiste perioodide lugemiseelistused kõik kenasti tabelitesse genereerinud ja selle järgi sain siis tegeleda ennustamisega, et mida massid ostaksid. Täiesti siiralt - mingit loogikat selles statistikas polnud. Mõnel suvel osteti rohkem raamatuid, sest oli vihmane ja inimesed istusid puhkuse ajal toas ja lugesid. Teisel aastal osteti rohkem raamatuid, et rannas päikest võttes millegiga tegevuses olla. Kolmandal aastal ei tahtnud keegi raamatuid, sest... me ei mõelnudki välja, miks. Teatud autorid läksid alati kaubaks. Kuni ühel hetkel Indrek Hargla enam rahvast ei kõnetanud. Skandaalid ja meedias figureerimine võis raamatumüügi lakke visata, aga ei pruukinud. Sa võid kuulsus olla, aga su jälgijaskonna hulgas ei pruugi olla raamatusõpru. 

Blogipostitusi kirjutades on umbes sama seis. Kui tihti olen ma kirjutanud teemal, mis mulle endale kohutavalt kombel korda läheb ja mida ma tahan jagada ja siis vaatan lugejanumbrite järgi, et kedagi eriti ei koti. Samas, mõne postituse avaldan ainult selle pärast, et ise mingit konkreetset nüanssi mäletada ja sellest saab hull hitt. Olen vist varem ka kirjutanud, et näiteks raamatuarvustused on selline kummaline fenomen. Suures plaanis saavad need vähe lugemisi. Ma saan sellest aru. Kui mind raamat huvitab, siis ma loen ise, mida ma ikka siin kellegi teise heietusi loen. Suur osa minu blogijälgijatest vist pole ka kuigi suured raamatuhuvilised ja nad ei hakka isegi avama seda postitust, kui näevad, et ma jälle jahun mingist igavast raamatust. Teisest küljest ma näen statistika järgi, et raamatuarvustusi loetaks ka aastaid hiljem. Kui ma kirjutaks laste- või noorteraamatutest kokkuvõtteid ja muljeid, siis sellest ma saaks aru, noored, kes ei viitsi kohustuslikku kirjandust lugeda, võtavad kellegi teise kokkuvõtte ja esitavad seda enda pähe või saavad vähemalt nii palju infot raamatu kohta, et sellest saaks kirjandustunnis sellevõrra kaasa rääkida, et päris puudulikku hinnet mitte saada. Aga ma ei loe ju väga palju noortekirjandust. Seega, minu jaoks on siiani väike müstika selles osas, et miks mingi kolm aastat tagasi kirjutatud arvustus ühel hetkel populaarsust kogub. 

Mida ma öelda tahan, kõigile kaasblogijatele või neile, kes alles kaaluvad blogi kirjutamist, pole vaja mõelda, et keda kotib. Mõtle nii, et mind kotib. Sind, tähendab. No autorit, selles mõttes. Ma ei tea, kas ma põen suurushullutust ja natrsissismi rasket vormi vms, aga ma loen regulaarselt oma vanu postitusi. Mitte nii, et iga päev, aga vahel ma tahan mingit sündmust meenutada või täpseid asjaolusid või oma mõtteid ja tundeid teatud ajahetkel oma elus, ja siis ma loengi. Ja andke andeks, et ma nii nahhaalselt väljendan, aga ma olen aastate jooksul ikka päris palju vinget kraami kirja pannud. Aga veel rohkem olen ma vinget kraami lugenud. Suur osa mu postitustest on saanud inspiratsiooni kelelgi teise blogist, mõnest loetud raamatust, ajalehe artiklist, vestlusest sõbraga, parklas naabriga sõnu vahetades, napakast küsimusest Tinderis, kummalisest kliendist töö juures jne, jne, jne. Minu loogika on see, et kui mind huvitab, siis tõenäoliselt leidub ka teisi samasuguse kiiksuga tegelasi.