Interpassiivne

Ma tänan kõiki, kes oma küsimused jätsid ja kuna neid küsimusi tuli natuke igast kanalist, siis otsustasin, et teen postituse, kus on kõik küsimused ja vastused ühte koondatud. Küsimuste tase oli mõnusalt kõrge, pani mind enda sisse vaatama ja niimõndagi analüüsima. Ja ma pean tunnistama, et mu lugejad tunnevad mind päris hästi, ning see teeb mulle suurt rõõmu. Te olete nii ägedad! 

Lugeja küsis: Kas sul oli end tervislikuma (toitumine + trenn) elu suunas lihtne motiveerida kõik need aastad tagasi? Pole tagasilangusi, kiusatusi, laiskust? On sul ülitugev distsipliin ja tahtejõud? Muud saladused? 

Motivatsioon tuleb ja läheb. Ma arvan, et toitumine on vist alati olnud võrdlemisi tervislik. Mulle meeldib vaheldus ja ma tunnen end paremini, kui toit, mida söön, on kvaliteetne. Minu suurim probleem toiduga on ilmselt see, et ma armastan süüa ja kogused kipuvad suured olema. Eks vahel on soov ka näksida ja magusat armastan samuti, aga suures plaanis ei ole mul raske tervislikult toituda.

Trenn tuli mu ellu ootamatult. Mitte et ma noorena koolis kehalisest viilinud oleks, aga väljaspool kooli ma trennis ei käinud. Vahel harva jooksmas. Püüdsin ka laste kõrvalt trenni teha, aga see oli väga raske. Mul oli kodus stepper, seda ma kasutasin, lisaks tegin raamatu õpetuse järgi ka pilatest. Aga pärast lahutust kutsus sõbranna mu spordiklubisse proovitrenni ja ma armusin kohe, esimesest korrast. Ma püüan oma treeningakava hoida mitmekesisena, muidu tüdineks ära küll. Kasutan erinevaid äppe, mis pakuvad vaheldust, käin lisaks jõusaalile ka rühmatrennis ja ujumas. Ma arvan, et minu kõige suurem motivaator on trennikaaslane. Isegi kui vahel tekib tunne, et ei viitsi üldse, siis kaaslane utsitab tagant. Olen trennis leidnud ka uusi tuttavaid ja vahel piisab sellest, kui mõtlen, et tema on ju täna trennis, nii tore oleks teda näha. Ka oma lapsi püüan kaasa kutsuda, mitte ainult nende pärast, aga siis on mul ka lisastiimul minna. 😀

Ma arvan, et kõige olulisem on järjekindlus. Ikka tuleb tagasilangusi ja laiskust, aga oluline mitte jääda ennast haletsema ja püüda ikka edasi teha. Aitab ka koormuse muutmine. Mõnel päeval, kui on väga raske trenni minna, siis mõtlen, et ma lihtsalt kõnnin jooksulindil 30 minutit. Teha natuke, mitte täiesti tegemata jätta. Aga loomulikult on ka puhkus oluline. Aastas tuleb mul selliseid perioode, kus mõte spordist on absuluutselt vastumeelne, siis ma ei teegi midagi. Oma keha tuleb kuulata.

Täiesti teistel radadel küsimus ja suures plaanis ka üsna ebaoluline, aga noh uudishimu: mis skandaal see oli, miks otsustasid kunagi blogimise katkestada? 

Tegelikult mingit suurt skandaali polnudki, vähemalt mitte midagi sellist, mida mina skandaali alla lahterdaks. Kuna ma tol ajal olin koguduse liige, siis see häiris teisi koguduse liikmeid. Ma olen alati üsna avameelne olnud ja kirjutanud ka tundlikel teemadel. Ja see riivas inimeste sündsustunnet. Minu jaoks ei oleks see probleem olnud, kui nad oleksid minuga sel teemal rääkima tulnud. Aga mulle tegi haiget, kui ma kuulsin, et minu lähedased mu selja taga loetut omavahel lahkasid ning tegid minu kohta alusetuid järeldusi. Ilmselt olin ma siis ise ka tundlikum ja ebaküpsem, et selline suhtumine mulle hinge läks.

Lugeja küsis: Kummas blogis sul rohkem elu käib/keeb, kas wordpressis või blogspotis? Ja kas nad on identsed? Kas pole mõelnud ainult ühte jätta? Kuidas üldse juhtus, et kaks? Kumb platvorm endale mugavam tundub?

Põhimõtteliselt on blogid identsed, selle erinevusega, et kuna WordPress võimaldab postitusi parooli alla panna, siis WP avaldan ka teemasid, mis on isegi minu jaoks intiimsed ja mida ma ainult valitud lugejaskonnaga jagan. Kaks blogi said alguse sellest, kui Bloggerisse tekkisid trollid, kes lugesid postitusest välja seda, mida nad ise lugeda tahtsid. Tundsin siis vajadust oma mõtteid avaldada nii nagu seda harjunud olen, aga piirata uudishimulikke ja neid, kes käivad blogi ainult selle pärast lugemas, et minu kohta saasta leida. Kuigi ma olen aru saanud, et ka see parooli alla panek on teatud mõttes enesepettus, sest parooli jagatakse päris lahkelt. Või nii saan ma lugejate aru vaadates järeldada.

Olen mõelnud, et koliks kogu kupatusega WordPressi, aga kuna Bloggeris mul jooksevad ka reklaamid ja olen nendega isegi mingi raha kogunud, siis ma ei raatsi. Lisaks, kuna Bloggeris siiski 98% ulatuses sama sisu, lihtsalt vähem seksijuttu, siis ehk mõni lugeja seda eelistabki, et on nö korralik blogi, mida võib tütrele ka lugeda anda. 😀

Mugavuse osas mul väga vahet pole. Kummaski on omad head ja vead. Kuna ma olen mõlemat platvormi nüüd ligi kaks aastat juba kasutanud, siis olen mõlemaga harjunud. Mulle meeldib, et WordPress saadab mulle telefoni teavituse, kui kommentaar on tulnud, siis saan kohe vastata. Bloggerisse pean iga kord eraldi sisse logima, et näha, kas on kommenteeritud. Siis võib vahel mitu päeva minna, enne kui vastuse minult saab. 😊 Ja lisaks mulle tundub, et WordPress jätab kuidagi professionaalsema mulje. Aga kommiraha teenimise seisukohalt on ta jälle keerulisem, sest selleks peaks tasulise versiooni looma. Hetkel ma kogungi Bloggeri reklaamiraha, et seda WordPressi tasulisse versiooni investeerida, lihtsalt huvi pärast näha, kas tasub ära. 😊

P.S. Kui sul tekkis nüüd soov lugemisplatvormi vahetada, siis WordPressi konto leiad siit.

Lugeja küsis: Mulle on postitustes silma jäänud, et sa kasutad koos mõisteid “naised” ja “hormoonid”. Ma ise igapäevaelus ei oskaks neid reaalsuses kuidagi siduda. Kas see on üks asi, mida sa paned postitustesse tögamisena või sa ise igapäevaselt/tsükliliselt tunnedki hormoonide mõju? Mulle ei ole silma jäänud, kas sa võibolla oled kirjutanud oma pms-i või pmdd kogemusest või on see ikka huumoriga mõeldud.

Mina tunnen hormoonide mõju igapäevaelus väga tugevalt. Enne, kui ma adusin seda, kui suurt mõju nad minu enesetundele avaldavad, olin ma väga suures segaduses. Aga kui ma hakkasin nägema mustrit, et mis tsükliperioodil ma olen rahulikm, ergem, melanhoolsem, kergesti ärrituvam jne, siis mu elu muutus tunduvalt loogilisemaks ja paremaks. Kuna mul on väga regulaarne tsükkel, siis ma arvestan sellega ka oma puhkuseplaane tehes, trenne planeerides jms.

PMSi ja PMDDi mul enda teada ei ole. Enne päevi olen ma pahur ja suure isuga, see on parim aeg teha suurte raskustega trenni või muud rasket füüsilist aktiivsust nõudvaid töid, näiteks koristamist, mööbli monteerimist, liigutamist. Samas, ovulutsiooni ajal olen ma õrn ja ei jaksa üldse suuri raskusi liigutada, siis olen suhtlemises kõige produktiivsem. Menses on mul alates teisemeeast valulik olnud, aga reeglina ainult esimene päev ja selle vastu aitab mõõdukas füüsilisne koormus. Viimase poole aasta jooksul olen märganud muutust selles, ja “päevad” on muutunud valulikumaks ning selle vastu ei aita ka trenn ega tablett. Ilmselt keha valmistub juba vaikselt menopausiks ja see käib asja juurde.

Nii et jah, hormoonide üle ma nalja ei tee. Usun, et see on iga naise puhul individuaalne, kuidas ja kui palju need täpselt mõjutavad, aga isiklikult minul dikteerivad need kohutavalt palju ja kui ma seda aktsepteerin, siis on mu enda elu lihtsam ja rõõmsam. 😊

Lugeja küsis: Kas sa kasvasid kristlikus kodus või kuidas üldse usu juurde jõudsid? Kas oled mõelnud mõnda teise kogudusse minna või oled kogu selle teema ja oma suhte jumalaga praegu elust välja lülitanud?

Minu vanemad hakkasid Jehoova tunnistajatega piiblit uurima siis, kui ma olin umbes kümneaastane. Olin veidi enne seda ise hakanud usu vastu huvi tundma ja käisin koos paari koolikaaslasega adventistide pühapäevakooli tundides. Enne seda meie peres väga jumala juttu polnud, kuigi isapoolne vanaema oli õigeusklik ja selles kirikus olin ka õega ristitud. Kui vanemad hakkasid rohkem JT läbi käima, siis mingil hetkel ema suunas mind eestikeelsesse JT kogudusse, nad isaga käisid vene keelses grupis. Nii et põhimõtteliselt vist kasvasin kristlikus kodus.

Teise kogudusse ma ilmselt ei lähe. Hetkel ma ei tunne ka vajadust selle järgi. Osa minust usub siiski seda, et on üks kõrgeim intelligentne valitseja, aga ma olen jõudnud järeldusele, et minust ta huvitatud pole ja kuna ma tunnen, et ma ei saa kunagi nii tubliks ja korralikuks kristlaseks, kui peaks, siis ma ei suuda selle süümepiinaga elada ja mul on lihtsam olla täiesti pagan ja patune. Ilmutuseraamatus on salm, mis kõlab nii: “Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oleksid sa ometi külm või kuum! Aga et sa oled leige, mitte kõlm või kuum, siis sülitan ma su välja.” (Ilm. 3:15,16). Kuna ma ei suuda olla usu suhtes nii kuum, kui Jumal ootab, siis ma pigem olen täiesti külm, sest pooliku südamega jumalakartilikkus on mõttetu.

Teiseks, tundub, et seksuaalsus on su elus üsna olulisel kohal. Kas nii oli see ka abielus või hakkasid alles pärast lahutust seda maailma avastama?

Huvi seksi vastu tekkis mul väga noorelt. Ma arvan, et võisin olla 11-aastane, kui see mind huvitama hakkas. Abielus oli seks väga kesksel kohal. Õnneks meil abikaasaga klappis päris hästi ja olime mõlemad sarnaselt meelestatud. Arvan, et see hoidiski meid nii pikalt koos, muidu oleks lahutus vast kiiremini tulnud. Aga minu tõeline seksuaalsus tärkas alles kolmekümnendates, kus avastasin tahke, millest varem mõeldagi ei osanud. Ma arvan, et see on paljudel naistel nii. Saadakse oma kehaga sõbraks, lastakse lahti stigmadest, katsetakse uusi võimalusi, ollakse julgemad ja uudishimulikumad.

Ja kolmandaks, kas sul on mingeid töö- või karjäärialaseid ambitsioone, st kelleks sa tegelikult saada tahad :)?

Mind köidab mõte kirjutamisest. Tööalaselt. See on küll veidi unistusemaiguline, aga nii kaua kui end mäletan, siis olen alati mõelnud, et ma tahan olla kirjanik. Isegi blogi kirjutamine täidab mind suure rõõmu ja rahuldustundega. 😊

Lugeja küsis: usust… et kui vanaema oli õigeusklik, et kas tema jaoks oli JW ok või kuidas tal olla lasti jne? 

Vanaema oli surnud selleks ajaks, kui JT meie uksele koputasid, seega sealt poolt mingit vastuseisu ei tulnud. Emapoolsed sugulased pole siiani leppinud sellega, et ema usku pöördus. Arvestades, kui tulihingeline ta oli, siis väga ei imesta ka. Mind ennast hirmutavad samuti need, kes on väga dogmaatilised ja nö usust pimestatud. Kahjuks on selliseid igas usus. Kui kalduvus on, siis see lööb välja. Kuna ma isiklikult hindan iga inimese vabadust uskuda seda, mida ta tahab ja oma usku praktiseerida viisil, kuidas talle meelepärane on, siis teistele oma usu pealesurumine on mulle alati vastumeelne olnud.

Aga seksuaalsusest, mis arvad kõigist neist kursustest, mida tänapäeval korraldatakse – massaažid, naiste naudingu, šamanistlikud jne?

Ma pole lõpuni aru saanud nendest kursustest, kui aus olla. Et milleks või kelle jaoks need vajalikud on. Ehk tõesti inimestele, kes on selles osas väga ebakindlad või kes tunnevad, et teadmisi jääb vajaka. Pigem on see minu jaoks trendiküsimus, et saadakse linnuke kirja. Üks tuttav meesterahvas rääkis, et tema abikaasa käis Kärsini koolitusel. Maksis suure raha, et õppida oma meest rahuldama. Tulemuseks oli see, et ühe korra proovis seda mehe peal ja edasi läks ikka nii nagu ennevanasti. Usun, et rohkem on seks seotud oma partneri tunnetamisega, mitte oskustega. Iga inimene on erinev, dünaamika partneritega erinev. Ma ei saa iga mehega olla voodis samasugune, ma pean ennast kohandama vastavalt mehele. Ideaalse stsenaariumi järgi kohandab ka mees end vastavalt minule. Seks on nagu tants, mille meloodia ja koreograafia pannakse paika asjaosaliste poolt. Mida rohkem harjutada, seda paremini see välja kukub. 😊 

Ma ei arva, et seksuaalsus vajab lahutust. Pigem vajab see usaldust ja turvatunnet. Ma ei arva mingilgi moel, et mu seksuaalsus oleks abielus kängu jäänud või vähem arenenud. Väga palju sõltub partnerist. Muidugi, kui teine pool on konservatiivne või aseksuaalne, siis see seab piirid, aga kui mõlemal on huvi ning ollakse valmis proovima, siis on ühe partneriga siiski paremad võimalused oma seksuaalsus teisele tasemele viia, kui pidevalt partnereid vahetades. Nii näib mulle. Ja see, et ma usklik olin, ei piiranud ka mu seksuaalset eneseväljendust. Saan seda praegu kinnitada, olles lahutatud pagan. 😉

Lugeja küsis: Oled sa kunagi mõtisklenud JW kogukonnas kehtivate postulaatide üle, võrrelnud neid teiste kogukondade tavade ja kommetega? 

Suur osa JT õpetustest koosneb sellest, et võrreldakse uskumusi teiste religioonidega. Usk ja uskumused on võetud algosadeks, analüüsides nende algupära, teaduslikku tausta, kasulikkust ning kooskõla ülejäänud õpetustega. Seetõttu on JT usus ka palju seda, et õpetusi sõnastatakse ümber, kuna on selgunud, et see pole teiste õpetustega kooskõlas. JT põhiline argument on see, et kõik õpetused peavad olema pühakirjaga põhjendatud. Teistes religioonides on suur rõhk ka traditsioonidele, mis on üle võetud paganatelt. Üldiselt võib kindel olla, et kui JT midagi teistmoodi teevad, kui luterlased või katoliiklased, siis sellepärast, et nii on Piiblis kirjas. Kõige rohkem on sarnasust juudiusuga ning peamiste kristlike religioonidega. Idamaa usundid on erinevamad, kuna seal on pole mitte üks Jumal, vaid palju jumalaid, keda kummardatakse.

Lugeja küsis: Millisena sa oma elukäiku lapse/noorena ette kujutasid, mis sellest niimoodi ka läks ja mis ei läinud? Ja millest on kahju ja mille üle on just hea meel? 

Põhimõtteliselt võin öelda, et mu elu ei läinud üldse nii, nagu ma teismelisena seda ette kujutasin. Noorena arvasin, et jään pikalt vallaliseks, teen karjääri ja soetan oma kodu. Tegelikult aga läksin noorelt mehele ja sain kiiresti neli last ning karjääri hakkasin tegema alles pärast lahutust. Mul on kahju sellest, et ma noorena rohkem koolis ei käinud. Aga mul on väga hea meel, et ma lapsed sain, kuigi nad polnud planeeritud. Täiesti siiralt ütlen, et tänu lastele oli mul pärast lahutust lihtsam ennast kokku võtta ja teha oma parim, et nende elu oleks parem, kui minu lapsepõlv.

Kas sul on kiikse? Milliseid? Kummalt poolt vetsupaber peab jooksma, pealt või alt? :D 

Kiikse on mul väga palju. 😀 Vetsupaber peab pealt jooksma, muidugi. Kiikse on raske nimetada, need on ju osad minu isiksusest. Minu jaoks normaalsed asjad võivad kõrvaltvaatajale tunduda jubeda kiiksuna. Näiteks on mul kiiks see, et ma ärkan hommikul tund aega enne kodust lahkumist. Ilmselt piisaks enda korda seadmiseks ka tunduvalt lühemast ajast, aga mulle meeldib see, et ma saan rahulikult ennast sättida. Mulle meeldib triikida, triigin hea meelega ka voodipesu, kuigi ma saan mõistusega aru, et pärast esimest poolt tundi triigitud linade vahel näevad need välja, nagu nad poleks iial triikrauda isegi eemalt näinud, aga see ei lähe mulle korda. Mul on kapis riided värvi järgi heledamast tumedani riidepuudel rippumas. Aknad peavad mul puhtad olema. Praegune aastaaeg, kus õues on miinuskraadid ja aknaid ei saa pesta, on minu jaoks kohutav piin. Õnneks on hommikul nii pime, et ma ei näe kui mustad on aknad ja õhtul sama, aga nädalavahetused on traumeerivad. Praegu rohkem kiikse meelde ei tule, aga neid on. 😀

Kas on toite, mida sa üldse ei söö? Toite, mis väga maitsevad? 

Pigem söön kõike. Ilmselt on asju, mida ma pole proovinud, aga kui avaneb võimalus, siis ikka maitseks. Mulle maitseb Itaalia köök, pasta, pitsa, neid võin igas asendis süüa.

Milles sa väga hea oled? Mida üldse ei oska?

Oi, ennast kiita... 😁 Ma arvan, et ma olen üsna hea autojuht, hea koristaja, hea kuulaja, mul on annet sisustada, süüa teha, ma olen tähelepanelik, hooliv, hea huumorimeelega... läks Tinderi profiiliks ära. 😂 

Ma ei oska üldse käsitööd, koolis oli see minu jaoks talumatult raske. Matemaatika on keeruline, kuigi loogiline mõtlemine on üle keskmise. Eesti keele grammatikaga maadlen jätkuvalt. Ma kahtlustan, et ma ei oska suhteid hoida ja see teeb mind natuke kurvaks.

Lugeja küsis: Mis su nimi siis nüüd täpselt on praegu? Kas Katarina, Katerina, Katariina? Ja kas kasutad ka hüüdnimesid?

Möödunud oktoobris muutsin ametlikult oma eesnime Katerinaks. Pikalt kaalusin, et kas jätan Katerina või Katarina. Sõbrad soovitasid, Katerinat, et see on veidi omanäolisem, kui Katarina. Ja nii jäigi. Vanast Jekaterinast sai "Je" lahutatud ja siin ma nüüd olen. Je-ta. Hüüdnimesid ei fänna. See on olnud nii umbes viimased kümme aastat. Mul väga vahet pole, kas kutstakse Katarinaks, Katerinaks või Jekaterinaks. Ärritun, kui kutsutakse Katiks või Katjaks. 

Lugeja küsis: Kas oled eluga rahul? Mida veel soovid saavutada? 

Suures olen rahul. Eks ikka on halvemaid ja paremaid päevi, aga ärevust ja rahutust on iga mööduva aastaga vähem. Olen tasakaalus, või umbes nii. 

Tahaks jõuda selleni, et teha rahu minevikuga ja lasta sellel vähem end defineerida ning meeleolu mõjutada. Päris äge oleks raamat kirjutada ja avalada. No ja armastust tahaks oma ellu jätkuvalt. Armsamat, on vist õigem, armastust on.