Kolmas doos

Vaatamata sellele, mida ma blogis vaktsiinist kirjutasin, otsustasin oma imuunsuse veel kord proovile panna ja siiski ka see kolmas suts saada, seda enam, et ma saan pidevalt meeldetuletusi, et varsti mu roonapass enam ei kehti ja isegi kui ma trenni saan vähe ning seal väga midagi ei "saavuta", siis mul peab olema see võimalus, et ma lähen, teen ja olen. Sõnaga, oma haiguslehte lõpetades broneerisin ühtlasi ka perearstil tõhustusdoosi aja. 

Päev enne visiiti helistas mulle pereõde ja palus tulla hiljem, üheksa asemel kell kolm. "Või siis võite linnas ka teha, ise otsustate." No jah. Kuna ma selleks ajaks hakkasin kolmanda doosi vajalikkuses juba tugevalt kahtlema, siis üks mõtetest, mis mu peast läbi vilksas, oli ka see, et "aga äkki Universum tahab mulle sõnumit saata, et mul polegi seda vaja?". Inimesed hirmsasti eeldavad, et elus ettetulevad juhtumised on "õppetunnid" ja reeglina on üks õppetundidest see, et kui asjad ei suju, siis hiljem sa saad aru, et seda polnudki vaja hambad ristis läbi suruda ja lahendus tuli mujalt selline, mida ise ei osanud ette näha, aga mille tulemus on kvaliteetsem. Aga noh, trenn. Seega puhisesin vastu ja ütlesin, et fain, ma tulen siis kell kolm. 

Järgmisel päeval helistati tagasi, et siiski kell kolm ka ei saa, sest kõik on neil seal haiged. "Vot nii!" Vaata ise kuidas hakkama saad. Selle reaktsiooni peale ma mõtlen, et äkki Universum soovib mulle hoopis märku anda, et on aeg see hoolimatu ja empaatiavõimetu perearst mõne asjalikuma vastu välja vahetada? 

Kuna see oli juba teine "õppetund", siis mõtlesin seekord hoolikamalt järele, et kas mul ikka on vaja-vaja seda sutsu. Seda enam, et kõik need, kes kolmanda on saanud, räägivad kui üks mees, et kolmanda kõrvalmõjud on kõige räigemad. 

Aga ikkagi trenn! Lisaks, mul on see kiiks, et ma hirmsasti tahan, et mu immuunsuspassil on mu uus nimi. Käisin siis esmaspäeval ära, nagu juba kirjutasingi. Käsi valutas öösel, selle külje peal magada ei saanud. Mingit muud kõrvalnähtu mul polnud. Järgmisel õhtul läksin trenni ja polnud nõrkust ega midagi, mida eelmistel kordadel tundnud olin. Uue passi sain paari minuti pärast juba endale alla laadida. 

Õppetundidest tegelikult tahaks jubedalt kirjutada. Aga päris õiget postitust siit vist välja ei ime, seega pistan siia lõppu paar mõtet. Nimelt saatis mulle üks õhtu Nipernaadi sõnumi, et "Läks või jäi?" küsimus puudutas mõistagi minu suvist Jõulumeest. Vastasin, et läks. Uuris edasi, et aga mis jäi. Nagu, möh? Seletab, et mis õppetunni ma sellest kogemusest sain. Mul oli tol õhtul väike rahutus sees ja esimese emotsiooni ajel kirjutasin umbes Kalevipoja eepose väärilise vastuse sellest, et mis effing õppetundidest ta jaurab? Õppetund eeldab seda, et on õiged ja valed vastused, millalgi on kontrolltöö ja pärast saab hinde tunnistusele ja siis ma lähen selle tunnistusega ülikooli vastuvõtule ja omandan ihaldatud eriala ja minust saab edukas, rikas ja ilus inimene, kes elab oma unistuste elu ja on teistele kaasinimestele eeskujuks ja inspiratsiooniks. Mis õppetunni peaks luhta läinud armastusest saama? Et ma pole armastusväärne? Kõik teised naised on paremad kui mina? Minuga kooselu on üks kannatustejada ja ma ei vääri isegi mingit konkreetset hüvastijättu? Mind võib enda soovi järel lükata ja tõmmata ning ära kasutada? Milline neist see õppetund nüüd oli? Mis hinde ma selle eest sain ja kuidas see mu keskmist hinnet mõjutab? Millise eriala ma peaks nüüd endale valima selle põhjal, mis karjääri tegema? Või olen ma ehk lootusetu juhtum, las jääb mu haridustee pooleli, Maximasse kassapidajaks ja unustatud? Aga ma ei saatnud seda sõnumit. Kustutasin kõik ära ja kirjutasin lihtsalt, et "Life's a bitch and then you die". Sellele ta veel targutas midagi vastu, millele ma enam ei reageerinud. 

Kust inimestel üldse tuleb selline idee, et kogemused elus on õppetunnid? Ainus õppetund, mille ma elult saanud olen, on see, et kõik on juhuslik. Sul võib elus hästi minna, kui sa oled tubli ja hea. Aga ei pruugi. Mõnel heal inimesel on terve elu üks suur pasameri. Ta võiks ju õppida sellest ja mitte olla hea, äkki tal siis läheb paremini? Samas on keegi, kes elust läbi libiseb nagu soe nuga sulavõist. Kas selle pärast, et ta on tohutult hea ja armastusväärne? Tavaliselt mitte. Reeglina läheb neil, kes reegelid rikuvad, elus paremini. Nii et kui ma hoolikalt järele mõtlen, siis ainus õppetund, mida elu mulle järjekindlalt anda tahab on see, et ole sitapea, midagi paremaks sellest ei lähe, aga vähemalt on sul lõbus ja blogipostitusi jagub. Ainult, et mul ei tule see sitapeaks olemine ka kuigi veenvalt välja...