Matriarhaat

Vaatasin vahelduseks Netflixist seriaali "The let down". Selline kiiksuga seriaal, julgen soovitada kõigile värsketele lapsevanematele. Näitab üsna ausalt seda, kui raske on olla lapsevanem. Raske, sest esiteks on see füüsiliselt kurnav. Teiseks on see talumatult raske, kuna nõuanded, mida jagatakse kasvatuse kohta on vastukäivad ja puhuti naeruväärselt napakad. 

Ma võin nüüd vist öelda, kui mul on pooled lapsed juba täisealised, et jätke värsked lapsevanemad rahule! Neil on niigi raske. Kui sa tahad päriselt aidata, siis paku lapsehoidmisteenust, et lapsevanem saaks puhata või oma partneriga aega veeta. Nad võivad sellest keelduda, see on nende õigus, aga mingit muud abi nad ei vaja. Isegi kui tundub, et nad räägivad mõnest murest lapsega seoses selleks, et sinult nippe saada, siis sa võid ainult siis oma kogemust jagada, kui sul on endal samas eas lapsed. Kui sul on juba suured lapsed, siis hoia suu kinni, sest usu mind, sa ei mäleta mõhkugi beebieast. Ja isegi kui sa mäletad ja oma arust tead, siis arvesta sellega, et beebid on ka inimesed, mis tähendab, et iga beebi on erinev. See, kui sinul oli hea unega titt, kes kohe hakkas rinda võtma ja sinu intiimelu abikaasaga taastus hiljemalt kaks kuud pärast sünnitust, siis see ei tähenda, et sa oled beebilausuja ja suudad kõiki imikuid taltsutada ning sul on õigust teistele nõu anda. Värsketel lapsevanematel on ainult 2 ülesannet - hoida oma beebi elus ja armastada oma beebit. Mõnda last on kergem armastada ja elus hoida, teist raskem. Kui vanem saab nende kahe asjaga hakkama, siis on kõik hästi. See, kas nad sinu meelest saavad selle ülesandega hakkama või sinu meelest peaksid nad asju teisiti tegema, ei ole oluline. Ja lapsevanematele veel - mäletage seda, et kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab. Kui sõbranna, ämm, pereajakiri või internet õpetab teile, kuidas te kõike valesti teete, siis sellepärast, et nad soovivad, et oleksid ise asju teisiti teinud, mitte sellepärast, et nad hullud eksperdid oleksid. 

Aga mul läks mõte natuke jalutama, tegelikult ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, et seriaalis pannakse suurt rõhku ka võrdõiguslikkusele. Ühes stseenis soovib ema minna oma sõpradega välja ja jätta beebi isaga koju, mille peale mees ütleb, et tal pole aega last hoida, kuna tal on teised plaanid. Naise tühja pilgu peale noogutab mees kaasa, et jah, ta saab aru küll, et see pole lapse hoidmine, kui tegemist on tema enda lapsega. Ühes teises lõigus toob mees imiku naise sülle ja teatab, et vahetas just lapse mähkme, mille peale ema tänab teda. Kõrvalseisja küsib, et miks naine meest tänas, kas ta tahab mehele mõista anda, et kui too tegeleb oma lapsega, siis see on kuidagi eriline, ja et kas mees ka tänab naist, kui naine lapsele rinda annab ja temaga jalutab, või võtab mees seda iseenesest mõistetavana, et laps on naise kohustus aga kui isa lapsega tegeleb, siis naine on talle tänu võlgu. 

Ühest küljest on mul imelik seda vaadata, sest mulle tundub, et võrdõiguslikkusega on veidi hulluks mindud ja osad inimesed on pidevalt valvel, et igast pisiasjast solvumist või tüli välja norida. Teisalt aga on see ju tõsi. Et me naistena ise teeme endale teene, kui me ülistame meest selle eest, kui ta teeb midagi oma kodu või pere heaks. Me ei tee ju seda mõeldes, et mehel kodus kohustusi pole, vaid me tahame näidata hindamist. Samas, me ju ei täna meest selle eest, et ta hommikul tööle läheb või autot tangib. Minu päritolukodus ei olnud kommet perenaist söögi eest tänada. Ammugi pestud ja triigitud riiete või puhta peldikupoti eest. Laste isa tänas mind küll alati söögi eest, aga ma ei mäleta, et koristamise või puhta pesu eest kiidetud oleks. Pojad tänavad mind ka toidu eest, aga mitte teiste asjade. Või kui on tänatud, siis seetõttu, et nad on eraldi palunud mingi särk ära pesta ja kui olen seda teinud, siis tänatakse. Ja no ega ma ei ootagi ju seda, et tänatakse. 

Samas, kui pojad kodus midagi teevad, siis mina ju tänan. Aga kas see on vale? Kas ma sellega annan mõista, et kodus koristades või süüa valmistades teevad nad midagi erilist, millele peab ekstra tähelepanu pöörama ja mis ei kuulu nende ülesannete hulka? Sest asi pole niivõrd selles, et nad ei teeks kodus midagi. Nad teevad kõike. Kui ma palun. Aga miks ma pean alati paluma? Miks nad vaikimisi eeldavad, et kodused toimetused on minu kohustus? Miks nad ise ei tule selle peale, et nad võiksid tolmu imeda või pesumasina tööle panna? Kas sellepärast, et nad on lapsed või sellepärast, et nad on mehed? Ja kuidas mina emana saaksin seda muuta? Et nad tuleksid ise selle peale, mitte ei jääks ootama minu juhiseid.