Mida sa jõusaalis märkad

Ritsiku blogis tekkis põnev diskussioon selle üle, et mida keegi jõusaalis tähele paneb ja kas inimeste hirm selle osas, et nende riietust, kaalu või treeningkava jälgitakse ning arvustatakse on põhjendatud või mitte. Ma mõtlesin seda kommenteerida Ritsiku blogis, aga kuna tekkis nii palju mõtteid, siis otsustasin hoopis postituse kirjutada. 

Lühike vastus küsimusele, kas teised sind spordiklubis märkavad ja arvustavad on JAH. Kas see peaks kedagi takistama trenni minema - EI! 

Ebamugav tõde on see, et inimestel on silmad peas ja nad märkavad. Lisaks on inimesed ka õelad ja kaded, seetõttu nad ka arvustavad ja annavad hinnanguid. Ja siin ei loe see, kuidas sa välja näed, mida trennis teed, millises kaalus sa oled ja millise firma tosse kannad.

Hiljutine näide. Trennikaaslane rääkis mulle sellest, kuidas ta tuli trenni ja nägi, kuidas üks naine poolteisttundi diivani peal retuusides arvutis istus. Ta tegi lausa pilti ja jagas seda minuga. No jah. Esiteks, see on juba inetu, teisest inimesest luba küsimata pilti teha ja seda levitada. Teiseks, miks sa sildistad või arvustad? Sa ei tea tausta. Võib-olla inimene tuli trenni, pani riided selga ja sai siis ootamatult kõne töö juurest, et tal on vaja kiiresti meilidele vastata või mõni hädaolukord lahendada. Mul on endal aastate jooksul esinenud situatsioone, kus ma pargin auto juba spordiklubi ette ära ja siis selgub, et ma pean tagasi töö juurde sõitma. Kui see kõne oleks tulnud viis minutit hiljem, oleks mul juba trenniriided seljas olnud. 

Ma ka vaatan teiste inimeste raskuseid. Eriti vaatan meeste raskuseid, sest ma ei võrdle end teiste naistega vaid meestega. Jah, on tiba kummaline vaadata, kui mõni poole suurem kasutab poole väiksemat raskust kui mina. Õigemini, ma vaatasin seda ja kergitasin kulme. Kuni ma eelmisel aastal operatsioonil käisin ja kuu aega mingite miniraskustega trenni tegin. Jah, mees võib suur olla, aga ma ju ei tea temast midagi. Võib-olla ta taastub vigastusest. Võib-olla tal oli operatsioon ja see on tema esimene kord pärast oppi trenni teha. Võib-olla ta ongi esimest korda elus jõusaalis ja alles otsib oma jõudu. Ma ju ei tea. 

Kas ma märkan ülekaalulisi inimesi trennis? Jah, nagu ma ütlesin, mul on silmad. Ma märkan ka ülikõhnasid. Ma märkan ilusaid ja tavalisi, märkan inimesi, kui nad regulaarselt käivad ja nende näod mulle tuttavaks saavad. Ma märkan inimesi igal pool. Kaupluses, tänavapildis, kinos, restoranis. Kas ma arvustan teisi inimesi kaalu pärast? Ma valetaks, kui ütleks, et ei arvusta. Samas, minu meelest suures ülekaalus inimesed, kes tulevad jõusaali on kangelased. Ja seda ma ütlen täiesti siiralt ja irooniata. Ma tean kui raske on oma elu muuta. Tean seda hirmu, et issand kõik vaatavad ja kritiseerivad. Sellest üle olla ja teha samm oma tervise parandamise nimel on kangelastegu. Kordagi oma elus pole ma mõelnud, et iiuu rõve paksmagu, mida ta ronib siia. Ma olen alati mõelnud, et nii tubli, et tulid. Jah, ma märkan ülekaalulisi. Ja ma märkan anorektilisi. Neile ma soovitaks, et jäta palun need jooksulindid ja ellipsid ning mine võta mõni hantel ja kang. Sul pole vaja kaloreid põletada, sul on vaja lihased kasvatada. 

Jah, ma märkan seda, mida inimesed trennis teevad. Ma olen see jube ja hirmus inimene, kes läheb juurde ja õpetab ka veel, kui ma näen et tehnika on vale. Üldiselt olen õppinud, et meestele pole mõtet midagi öelda, nad solvuvad ja teevad kiusu pärast veel rohkem valesti. Mehele on siis mõtet midagi öelda, kui ta ise küsib või kui ta tahab sulle muljet avaldada. Naised on nõuannete osas vastuvõtlikumad. Ma ise tahan ka, et mulle öeldakse, kui ma valesti teen. Tihti ma küsin ise, et palun, vaata mu tehnika üle, et ma endale viga ei teeks. Veel vaatan ma teiste treeninguid seetõttu, et saada ideid. Jah, mul on oma kava, aga ma miksin seda, sest lihased harjuvad ja ma tahan väljakutset. Kui keegi on väga heas vormis, siis ma tahan ju teda jäljendada, et samale tasemele jõuda. 

Loomulikult ma märkan, mis inimestel trennis seljas on. Ma märkan seda, sest ma olen harakas ja ilusad riided köidavad mind. Ise pole ma kaks aastat uusi trenniriideid ostnud ja mul on jube piinlik, et ma oma vanadega käin. Sellepärast ma vahingi, et näha, millised praegu moes on ja mis mulle sobida võiksid. Väga harva jäävad silma ka ilmselged möödalaskmised. Näiteks üliõhukesest materjalist trenniriided või sobimatud riided. Näiteks kui mõni mees on tulnud trenni ujumispükstes, sellised pikemad, põlvini. Või kui tullakse lühikestes pükstes ja siis need rulluvad üles pressipingil ning paljastavad mõne üleannetu munandi. Või kui jalatsid on sobimatud või mudased. Või kui mõni naine tuleb trenni tavalises rinnahoidjas, mitte spordirinnahoidjas. Või siis tullakse trenni väga nappides riietes, mis tõmbavad tähelepanu kandjale. Minu jaoks on see pea alati signaal selle kohta, et inimene ei tee päriselt trenni. Ta on esimesed korda spordisaalis või käib seal haruharva. Miks? Sest sellised valikud teevad treeningu ebamugavaks. Need takistavad liikumist ja ilma spordirinnahoidjata jooksmine on isegi väikse rinnaga naistele füüsiliselt valus. Tavaline rinnahoidja lihtsalt ei toeta rinda piisavalt. Ja need, kes käivad regulaarselt, need teavad kõike seda ning nende riietus kõneleb sellest.

Olen näinud ka naisi, kes käivadki jõusaalis oma keha demonstreerimas. Nad on hiljuti endale uued tissid pannud ja siis muidugi käsi ei tõuse neid igavasse ja katvasse spordirinnahoidjasse peitma. Nende puhul ma kahtlen, et nad pahandavad, kui neid märgatakse. Reeglina trenni nad ka väga ei tee. Käivad natuke ühe masina juures Instagrami scrollimas, teise masina peal Tinderis swaipimas, kolmanda masina peal selfisid klõpsutamas. No kui see neid õnnelikuks teeb, siis minugi poolest andku minna. Pakun, et tahad, ma teen ise paar klõpsu sinust, kui ta mu masina peal ees on. Regulaarselt trennis nad nagunii ei käi. Leiavad mõne sponsori sealt üsna kiiresti ja rohkem nad ei tule. 

MyFitnessi kõrge hinnatase dikteerib seltskonna. Vabandust, et ma seda kirjutan, aga nii on. See tähendab, et mingid itsitavad noored või lihtsalt tähelepanunäljas inimesed satuvad spordiklubisse harva. Väga-väga harva olen näinud kohatut kiindumuseavaldamist klubiliikmete vahel. Teatud häbitundega tunnistan, et paar korda on see mulle ka peeglist vastu peegeldanud. Peikaga trennis käia on ülemõistuse äge, aga peika võiks arvestada, et tema jätab mu nagunii maha, aga mina pean seal klubis edasi käima. Hoidku oma musid ja mu miljonidollariväärilisekanni mudimine teiseks puhuks. 

Kokkuvõtteks ütlen, et sport teeb inimesed ilusaks. Mitte ainult väljast vaid ka seest. Trenn vähendab stressi ja tõstab õnnehormoone. Füüsiline tegevus stimuleerib ka aju. See tähendab, et sport on kasulik nii kehale kui vaimule ja seepärast peaks trenni ikkagi tegema. See tunne, et ma ei saa spordiklubisse minna, sest kõik vahivad ja annavad hinnanguid, läheb üle. Kui keegi ainiti vahib, siis pigem seetõttu, et talle meeldib see, mida ta näeb. Teaduslikud uuringud kinnitavad, et meie pilk jääb pikemalt peatuma sellele, mis meile meeldib ja mida me ilusaks peame. Ma ise kipun ka seda viimast asja unustama ja mõtlen ikka, et ju mul on meik laiali või juuksed püsti. Kõige kiirem leevendus on otse küsida, et mis sa passid. Sõltuvalt subjektist tooni valida.