Nädalavahetusest

Teate, nii palju on olulisi mõtteid, millest kirjutada tahaks, ja millest kirjutanud olen, aga ma ei suuda neid lõpuni arendada. Nad ripuvad mul seal, poolikult. Käin aegajalt ülevaatamas, et kuidas nad kerkinud on, või olen ehk mina kerkinud nende tasemele, aga ei, ei midagi. Mida rohkem neid vaatan, seda kaugemale nad minust liiguvad. Seetõttu ma lähen lihtsama vastupanu teed ja kirjutan nagu lihtne inimene, asjadest, mida ma näen, mida teen, mida söön. 

Söön ilgelt palju. Või ma ei tea, kas palju, enda meelest just parasjagu, aga kaal ei alane. Et siis palju, järeldan. Seda, kas mu toit on tervislik, ma ka ei tea. Enda meelest on, aga jälle, see minu kaal väidab, et rasvane. Millest ma aru ei saa. Sest ma ju veel hoolega võtan kalaõli ja seda teist asja, mis peaks kolesterooli alandama. Miks ta siis ei alane? Seetõttu jõudsin ma elumuutva, ma loodan, otsuseni, et ma ei pea mahtuma oma teksadesse vaid mu teksad peavad minule mahtuma. Sõnaga, kui mul on probleem teksadega, et nad ei taha jalga mahtuda, siis on meil aeg lahku minna. Ma olen 57 kilo puhast suurepärasust ja kui teksadele ei sobi, siis on maantee. Selle tõdemuse peale nad kuidagi solvusid ja tõmbasid bravuuri tagasi ning hakkasid uuesti mahtuma. Ausalt, mida vanemaks ma saan seda vähem ma aru saan sellest, et kuidas ma kümme aastat tagasi kaaludes 51 kilo kandsin suurust 38 ja nüüd 57 kilosena kannan suurust 34. 

Kaalust rääkides, see on üks neist igihaljastest teemadest, mis siit blogist kuhugi ei kao, jõuan sujuvalt ka vanaduse teemale, sest on kaks asja, millest naised räägivad ja mis neid defineerib rohkem, kui miski muu siin ilmas. Kui vana sa välja näed, või noor, õieti, ja palju sa kaalud. See, kui vana sa tegelikult oled, ei huvita kedagi, või huvitab ainult siis, kui sa oma east tunduvalt noorem välja näed, siis kõik tahavad su saladust teada. Kui sa oled 40 ja näed välja 40, siis kedagi ei huvita see, mis kreeme sa kasutad ja milliseid ihukasimisvõtteid praktiseerid. Kaaluga on see, et vahet pole, mida sa elus kogenud pole ja mitu tanki oma muhvist välja tulistanud, ikka pead sa kaaluma sama palju kui gümnaasiumi lõpuaktusel. Keskealistele naistele mõeldud ajakirjades poseerivad 14-aastased tüdrukud, kes näitavad meile, millised meie kehad peaksid olema ja kui sile meie nahk. Ja muidugi me saame ju aru, et ajakirju on vaja müüa, tooteid on vaja müüa ja selleks on vaja maha müüa fantaasia. Fantaasia sellest, et kui me ostame kreemi ja kleidi, siis me näeme ka välja nagu teismelised neiud. Aga samal ajal laastab see ka meie enesekindlust. Lepime lihtsalt kokku, et naine, kui ta on välja arenenud ja terve, peab välja nägema nagu naine, mitte nagu laps. 

Ja siis ma veel mõtlesin hästi pikalt ja põhjalikult ning vaidlesin ka mingi mehega sellel teemal, et naiste elu on palju raskem kui meestel. Sest hormoonid. Ja rasedus ja sünnitus ja imetamine. Ning see on kõik kohutav stress ja trauma naise kehale ning psüühikale. Kuna aga ühiskond on pjedestaalile seadnud need mõned üksikud, kes on suutnud mingi nipiga trotsida loodust ja säilitada pringi ja tütarlapseliku välimuse, siis see lisab naistele stressi püüelda mingi niinimetatud ihaldatud täiuslikkuse poole. Ja see on ebaaus. Mees väitis mulle vastu, et meestel on ka jube raske, sest kui igas filmis on palja ülakehaga Brad Pitt, siis neil tekib ka alaväärsuskompleks. No tegelt! Täiesti siiralt, ma ei näe ühtegi põhjust, miks absoluutselt kõigil meestel ei võiks Brad Piti ülakeha olla. Meestel ei hakka alates kaheteistkümnenendast eluaastast hormoonid dikteerima seda, kuidas ja mida süüa. Miks mehed ei küsi kunagi, et mis me õhtul süüa teeme? Sest neil ongi täiesti suva, nad söövad seda mida on. Naised aga mõtlevad, et mida ma teen, mille järgi mul isutab, mis oleks tervislik, mida ma poleks viimased kolm päeva juba teinud, mida ma saan pere eelarvet arvestades lubada, mis on visuaalselt stimuleeriv ja pakub midagi ka hingele. "Mida me õhtul sööme" on teadus! Mehed ei kaota last saades kontrolli oma keha üle. Terve täiskasvanu ea peavad naised võitlema oma keha eest. Ja mida mehed peavad tegema? Mh? Nad põletavad silmi pilgutades kolm korda rohem kilokaloreid, kui naised tund aega aeroobset trenni tehes. Nii et kui mees tunneb ennast halvasti "Sügislegende" vaadates, siis ta peabki end halvasti tundma. Ja see pole nüüd see, et ma vihkan mehi või midagi, see on puhas loodus. Mina pole seda välja mõelnud. 

Mida ma öelda tahan on see, et naised on ära teeninud natuke polstrit, loodus on meid nõnda disaininud. Isiklikult mulle on uuesti hakanud väikse kõhukesega mehed meeldima. Midagi absoluutset vastupandamatut ja seksikat on minu jaoks mõttes, et mees on minust kaks korda suurem, füüsiliselt. Minu meelest Leonardo DiCaprio näeb iga kell Brad Pitist parem välja. Viimasel ajal vaatan ma üldse Robert DeNirot sellise pilguga, et uhh, milline mees. Maitsed.

Aga tervis on mul nüüd vist umbes hea. Vaikselt hakkab võhma tulema ja olen nüüd korralikult saanud trennis käia. Võimalik, et oligi ikkagi viga peas, nagu vihjati. Stress halvab. 

Pea valutab. Liiga tihti. Vett joon, sest tavaliselt on selles asi, et vedelikupuudus, aga nüüd ei aita, kuigi vett joon päevas nüüd vist umbes kolm liitrit juba. Aga pea valutab. Ma ise arvasin, et äkki mul on aju kasvanud ja ei mahu enam kolpa ära ja sellepärast valutab. Kuid keegi ei usu. Sest targem ma pole.

Sõbrannaga käisin kohvikus. Rääkisime lastest. Ja kaalust. Ja meestest. Tavalistest asjadest.

Poeg rääkis, et tema sõbranna vägistati, aga tüdruk ei julge politseisse avaldust tegema minna. Küsisin, et mida tüdruku vanemad teevad? Noh, lasevad tal otsustada. Tüdrukut on lapsena sugulane pilastanud. Siis vanemad ütlesid, et see on perekonna siseasi ja politseid ei teavitatud. Tüdruk hakkas sellest ennast lõikuma ja suunati ravile. Ausalt, selliste vanemate käest tuleks üldse lapsed ära võtta. Kui ma seda last tunneks, läheks ise temaga avaldust kirjutama. Ühtlasi kirjutaks vanemate vastu ka avalduse. Sulle on mingi rõve vanaonu olulisem, kui oma tütar? Kus su süda on? 

Vahepeal oli oht, et ma pean tööd otsima. Aga siis see läks mööda. Ja mul on natuke kahju. Ma ootasin, et mul on põhjust mugavustsoonist välja tulla ja ennast taas tööturu jaoks üles vuntsida. Paraku jään veel teadmata ajaks oma mugavate väljaveninud kodudressidesse. Õieti töödressidesse. Tunkedesse. Rasedana kandsin tunkesid. Tol ajal polnud väga muid rasedapükse, alles neljandaga sain ühed kummivärvliga venivad püksid. Need olid nii head, et kandsin neid tükk aega pärast sünnitust ka veel. Ja siis vaadati, et see jälle sedapsi. No mida te vahite! Mugavad ju. Töö on ka mugav. Liiga. Muidu kõik okei, aga hirm on hüpoteetilise tuleviku ees, et kas ma kunagi potentsiaalse tulevase tööandja jaoks olen enam atraktiivne, või vaatab, et ma sedapsi, peast ma mõtlen. 

Sellised olulised mõtted siis.