Neljas doos

Selgus, et minu peavalu, mille üle ma siin kaeblesin, ei olnud siiski seksikas kasvaja, nagu ma lootnud olin, vaid lihtlabane Roona. Klassika - ma saan kõik popid asjad alles siis, kui need H&Mi odavmüüki jõuavad ja terve linn seda kannab. Tegin esmaspäeval kodus kiirtesti, sest ma olin terve päev kuidagi imelikus tujus olnud ja siis koju jõudes veel mingi täiesti lambi asja peale pool tundi nutta lahistanud, saades ise ka aru, et ma ju pole see emotsionaalne mömm, kellele tegelikult korda läheb see, et ta sai sünnipäevaks ainult neli õnnesoovi ja ei ühtegi lilleõit, et põhjus peab milleski muus olema. Ja oligi. Ma ju teadsin!

Esimene päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus, üleüldine meeleolulangus. Palavik 36,3 kraadi. Inimesed küsivad, et aga miks sa tegid testi, kui halb olla polnud? Ausalt, mul pole halli aimugi. Sama hästi oleks see võinud mul tegemata jääda ja ma oleks südamerahus edasi toimetanud.

Teine päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus. Palavik 35,9 kraadi. Kahtlustan, et kraadiklaasi patarei võib väsinud olla. Helistan perearstile ja saan saatekirja PCR testile. Käin õhtul testil. Kiidetakse, et tubli olen. 

Kolmas päev. Sümptomid: nohu. Palavik 35,5 kraadi. Testi tulemus positiivne. Automaatkõne palus perearstiga ühendust võtta. Helistasin circa 30 korda, keegi ei võtnud toru. Saatsin lõpuks küllalt emotsionaalse e-kirja, millele vastati, et Telial on tehnilised tõrked ja liinid maas, aga jäägu ma kümneks päevaks koju ja võtku palaviku vastu paratsetamooli. Njah, esiteks, kust ma selle palaviku saama peaks? Teiseks, paratsetamool ei mõika minu peal, ibumetiin, jah.

Neljas päev. Sümptomid: väsimus? Ei hakanud kraadiklaasiga isegi mässama, sest palavikutunnet polnud. Pea on paks. Tablett aitas. Nagelsin. Kurgus on justkui kihelus, aga mitte märkimisväärne. Tegin Selveri e-tellimuse ja üllatusin, sest kojuveo eest küsivad nad nüüd 4,90. No jah, mis siis ikka. Sõbranna saatis just paar päeva tagasi kuvatõmmise Maxima lao rottide väljaheidetest. Õnneks tal Selveri laost pilte polnud, muidu jääks puhta nälga. 

Viies päev. Mul on täiesti hea olla. Tuleb sõnum, et pean olema isolatsioonis, kuna test oli positiivne. Ahistan kõiki oma telefonikontakte ja instajälgijaid masspostitustega, sest igavus tapab. Õhtul tekib mu ninale ohatis. Isolatsioon tundub selle valguses päris hea.

Kuues päev. Ma ei viitsi enam koroonast, isolatsioonist ega muust sellega seonduvast blogisse kirjutada. Trenni tahaks. Õue. Autot pesema. Peas keerlevad igasugused painajalikud ideed selle kohta, et võiks raamatu kirjutada. Idee on ka. Peas on esimesed kolm peatükki valmis kirjutatud. Loomulikult on see mu peas geniaalne ja vaimustav. Ja samal ajal labane, nõme, igav, tüütu ja ebaoriginaalne. Kirjaniku tavapärased mõtted, nii tundub. 

Kust ma sain, ma ei tea siiani. Millal mul sümptomid tegelikult avaldusid, ma ka ei tea. Terve testi tegemisele eelneva nädalavahetuse olin selline õrnake ja nutune, äkki ma juba siis põdesin, aga ei teadnud? Palju ma sel viisil viirust edasi jõudsin levitada, sest ma käisin poes ja trennis ja chillisin sõbrannaga kohvikus ja võtsin kodus külalisi vastu, ma ka ju nüüd ei tea. Igatahes, kaks aastat ma teda taga ajasin, esialgu küll selleks, et immuunsust saada, hiljem oli mul juba vaktsiin tehtud, aga nüüd siis on täispakett, lisade ja boonustega. Ja taas, ma ei taha kõlada nagu vandenõuteoreetik, aga mida krdit! Ma olen kinni pidanud kõikidest reeglitest, kandnud maski, desonud, lasknud end pookida, hoidnud distantsi jne. Kui minu ainus lohutus on see, et "kui sa poleks vaktsineeritud, siis ilmselt oleksid haiglas või oleks sul palju raskemad nähud", siis millegipärast ei lohuta kuigi palju. Mul on ainult üks küsimus - kui kaua see jama veel kestab?