"Nõiasigidik"

"Hag-seed: The Temptest Retold"

Margaret Atwood

Tõlkinud Riina Jesmin

Toimetanud Egle Heinsar

Kirjastus Varrak, 2018

313 lk

Felix on andekas, aga ekstsentriline lavastaja. Tema elu pole olnud lihtne, ta on kaotanud oma armastatud abikaasa ja oma lapse, aga vähemalt on töö talle rõõmu ja rahuldust pakkunud, kuni ta ootamatult vallandatakse ning teatrist kurjategija kombel välja kihutatakse. Mees hülgab oma üürikodu, jätab hüvasti oma maise varaga ja rendib väikse metsamajakese. Päriselt inimestest ta siiski end ei eralda, vaid jälgib eemalt, kuidas läheb nende elu, kes tema raskustes vähemalt osaliselt süüdi on. Mees elab omaette ligemale kümme aastat, kui ta tunneb, et võiks siiski mingit tööd teha. Nagu tellitud, avaneb tal võimalus lähedalasuvas meestevanglas enda annet kasutada. Minnes sinna tööle kirjanduslektorina, võtab ta kinnipeetavatega ette kirjandust suurimalt näitekirjanikult õppida. Felix saab jälle lavastada, inimesi inspireerida ja leiab ka võimaluse, kuidas neile, kes on talle ülekohut teinud, kätte maksta.

Palju vihjeid Shakespearile, teatrile ja kättemaksule. Ma lausa neelasin seda raamatut! Eriliselt nautisin seda, kuidas kirjeldati teatritüki lavastamist. Keskkoolis käisin teatrikallakuga klassis ja meil oli 2 korda nädalas teatritund. Õpetajateks oli kaks Eesti Draamateatri näitlejat. Kumbki isemoodi ja täiesti erineva lähenemisega teatriõppele. Martin Veinmanni tundidest mäletan peaasjalikult tekstiõpet ja hääleharjutusi. Vahel sai nalja ka, kui võeti ette mõni luuletus või proosapala ja seda tuli esitada mingit konkreetset emotsiooni demonstreerides. Näiteks deklameerides õrnadest tunnetest nõretavat Doris Kareva luulet vihast vahutades või Ellen Niidu "Rongisõitu" murduval häälel ja pisaraid tagasihoides. Ma arvan, et meile grupina meeldis Hendrik Toompere Jn siiski rohkem. Ta oli cool ja chill. Tema tunnid olid lahedad ja lõbusad. Need olid füüsilised. Me mängisime. Me lavastasime. Me rääkisime ja esinesime. Ja "Nõiasigidikku" lugedes tuli kõik see toredus mulle elavalt meelde ning tekkis jube igatsus teatri järele. Mitte seda vaadata, aga teha. Lavastada. Mängida. Tunda. 

Lugedes, mõtlesin sellele, et inimesed, kes teatrit teevad, peavad vist natuke isemoodi olema. Mõtlema kastist välja. Olema hästi julged. Ehk veidi ka nahhaalsed ja ebatraditsioonilised. Mäletan, et kui ma oma teatriklassiga ühinesin, siis kodus vaadati sellele väga viltu. Öeldigi otse, et näitlejad on mingid imelikud. No jah, ma olen terve elu "mingi imelik" olnud ja mina tundsin end selles seltskonnas imeliselt! Mulle tundub, ma võin vabalt eksida, parandage mind julgelt, aga näitlejad ei mõista hukka, kui sa oled ebard. Näitlejate hulgas on igasuguseid inimesi ja nad peavadki olema paindlikud ja muutuvad. Et olla hinnatud näitleja, peab oskama eelarvamustest lahti lasta. Eks see eemalt tundubki kummaline ja hirmus.

Mis mulle raamatu puhul veel väga-väga meeldis, oli tõlge. See oli see raamat, kus ma lugesin ja ei mõelnud üldse, et kuidas see lause võis originaalis olla. Nii et tõesti, minu sügav austus ja lugupidamine tõlkija vastu! 

Üsna natuke jäi lugu mulle kaugeks, sest kõneallolev Shakespeare näidend "Torm" pole mulle tuttav. Kui see oleks loetud, siis ilmselt oleks ka raamat avanenud minu jaoks mitmekülgsemalt. Kuigi, otseselt see ei seganud ja lugemiselamus oli siiski väga-väga hea.