"Normaalsed inimesed"

"Normal People"

Sally Rooney

Tõlkinud Reti Maria Vahtrik

Toimetanud Triin Tael

Kirjastus Varrak, 2021

231 lk

Lugu kahest noorest. Populaarsest kenast noormehest ja ilmetust luuserneiust. Vaatamata erinevatele taustadele, leiavad nad teineteist ja leiavad üksteises sugulashinge. Väliste kriteeriumite järgi ei peaks nende teed üldse ristuma, ammugi siis üksteisest läbiimbuma. Kõik võiks olla kena ja tore, noor värske armastus, aga poisi püüd iga hinna eest normaalne olla, tuleb nende vahele ja saboteerib nende suhte. Normaalne on see, et sind aktsepteeritakse, võetakse omaks, sind märgatakse ja tunnustatakse. Kui sa pole sümpaatne ega hooli teiste inimeste arvamusest, siis sa oled ebanormaalne. Alles liiga hilja mõistab noormees, et kedagi tegelikult ei huvita teiste inimeste tegemised. Kõik on hõivatud omaenda haletsusväärse eksistensiga ning püüdlusega paista normaalne. 

"Lukas pöördub tagasi oma fotoaparaadi juurde, selg Marianne'i poole, justkui varjamaks mingit ilmet. Kas pahatahtlikku naeru mu kannatuste üle, mõtleb Marianne. Raevu? Ta ei saa ju ometi olla päriselt solvunud, see on liiga õõvastav mõte. Lukas hakkab fotoaparaati statiivi pealt maha võtma. Marianne avab korteriukse ja läheb trepist alla. Kas on tõesti võimalik, et Lukas teeb temaga sääraseid jäledusi ja usub ise samal ajal, et käitub armastuse sunnil? Kas maailm ongi selline nurjatu koht, kus armastus on kõige madalamatest ja pahatahtlikumatest vägivallavormidest eristamatu?"

Ma olen viimasel ajal hakanud kahtlustama, et normaalsed inimesed kujutavad endale ette, et nad on ebanormaalsed. Et nende tunded on ainulaadsed või häbiväärsed, et normaalsed inimesed nii ei tee, mõtle või ütle. Aga hakkad siis ühe ebanormaalsega rääkima ja selgub, et see ongi üsna levinud ja noh, normaalne.

"Robi jaoks oli kõige olulisem teiste heakskiit, et temast hästi mõeldaks, olla prestiižikas inimene. Ta oleks seltskondliku heakskiidu nimel olnud valmis igasugust usaldust ja kiindumust reetma. Connell ei saanud talle seda pahaks panna. Ta oli se samasugune, hullemgi veel. Ta oli lihtsalt tahtud olla normaalne, peita neid osi endast, mis tundusid piinlikud või segadussse ajavad."

See raamat pani mind heldimusest naeratama, süda tahtis suurest õrnusest lõhki minna. Kui kaunilt ja puhtalt autor kirjeldas kahe inimese vahel tekkivat sidet, kuidas see ei allu reeglitele ja kui õnnelikuks see võib teha. Ja siis vedas ta mind teise otsa, kus ääretu nukrus ja kurbus mu alla neelas ja inetu suure loomana mu rinnal istus ning hingamist lämmatas. Sest kui rumalad võivad inimesed olla, kui nad lasevad välispidisel maailmal dikteerida seda, mis on normaalne ja mis õige kahe inimese privaattsoonis. Ja kui palju valu sünnib sellest, et inimesed eeldavad ning järeldavad, aga ei räägi omavahel või räägivad poolikute mõtetega, lootes, et vestluspartner nende mõtteid loeb. 

Mulle meeldis väga, puges kuidagi eriliselt naha vahele. Julgen vist soovitada kõigile, kes ennast päris normaalseks ei pea.