"Opium and Absinthe"
Lydia Kang
Tõlkinud Evelin Banhard
Toimetanud Piibe Kohava
Kirjastus Rahva Raamat, 2021
429 lk
Nooruke Mathilda on elanud vaikset ja tagasihoidlikku elu. Ta on lugenud raamatuid, mõelnud oma mõtteid ja veetnud aega oma ilusa õega. Tema elu muutub, kui ta ratsutamistunnis hobuselt kukub ning õlaluu murrab. Ta jääb nädalateks voodisse ja valu leevenduseks määratakse talle oopiumikuur, millest kiiresti sõltuvus kujuneb. Üks, kes talle muidu haiguse ajal lohutust ja seltsi oleks pakkunud, tema armas õde Lucy, aga leitakse salapärastel asjaoludel surnuna. Nii algabki Mathilda seiklus, mis viib ta kõrgseltskonnast agulisse ja tagasi. Ta ees avanevad valgustkartvad perekonna saladused ja maailm, kus naine on ainult nii palju väärt, kui tema mees talle võimaldab või perekond lubab. Noore ja uudishimuliku õigluse taotlejana satub ta sekeldustesse ning eluohtlikesse äpardustesse aga ka romantilistesse seiklustesse. Selle kõige sees õnnestub tal lahendada oma õe mõrv ja emanitsipeeruda.
See raamat tekitas minus algusest peale vastuolulisi tundeid. Juba raamatukogus võtsin ma teda mitu korda riiulist ja panin tagasi, sest väga ei uskunud, et see oleks raamat, mis mind tingimata rikastab. Kui ma temast veel kohe esimese võttega ilusa pildi ka sain, siis oli selge, et lugemine on üks paras rist ja viletsus. Minu reegel, et kui esimese kolmekümne leheküljega käima ei tõmba, siis ei hakkagi jooksma, kehtis ka seekord. Päris tõsiselt kaalusin, et kas mul on vaja ennast sundida või loobun ja võtan järgmise. Aga otsustasin, et kuna ma polegi seda žanrit lugenud, või ei mäleta et oleks, mis teeb suht sama välja, siis ikkagi võtan end kokku ja loen läbi. Ühel hetkel hakkas lugu ka voolama ja lõpp tuli üsna kiiresti.
Mis siis öelda? Naivistlik ja veidi segane lugu. Mitu liini, mis olid iseenesest põnevad nagu näiteks ravimite kuritarvitamine, naiste positsioon ühiskonnas, moraaliküsimused, meditsiiniareng, ajakirjanduse roll arvamuse kujundamises. Aga selle neljasaja lehekülje kohta oli kõike natuke liiga palju. Autor oleks võinud mõned neist teemadest kõrvale jätta ja teistesse süvitsi minna või siis kõike pikemalt selgitada. Kahjuks jäi kõik natuke poolikuks ja pinnapealseks. Ei tea, kas autor ise ei osanud paremini seletada või ei tahtnud. Minu jaoks oli ajalooline taust romaani juures just see kõige parem osa. Lugu ise ja peaosalised mind väga ei köitnud ning nende saatused jätsid mind leigeks. Eriti imelik oli see, et millegipärast mängisid loos keskset rolli ka "Dracula" ja vampiirid, aga noh, eks igaüks kirjutab oma romaani täpselt nii nagu temale õigem tundub.
Kokkuvõttes mul kahju pole, et ma lugesin. Ilmselt ma rikkamaks sellest elamusest ei saanud, aga vahelduseks oli päris mõnus midagi enda tavapärasest mugavustsoonist erinevat lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar