Sinine esmaspäev

Ma ei tea küll, kas neil, kes ei joo, saab esmaspäev olla sinine, või peab selle privileegi eest maksa ohvriks tooma? Aga ütleme, et ma laenan, kui päriselt ei või, pärast viin ilusasti keemilisse puhastusse ja toon teile tagasi nagu ta poleks kunagi eemal viibinudki. 

Esmaspäev algas hästi. Käisin pesus, jõin kohvi, ajasin lapse üles, ja läksin autot lumest puhtaks kraapima. Eks ma natuke kirusin ennast, et ma olin pühapäeval laisk olnud ja ainult Woltist toitu tellinud, sest lumi oli kõva ja raske. Aga see polnud veel mu hädade algus. Reeglina viskan ma oma trenni- ja käekoti pagasnikusse, kui sealt lumeharja võtan. Mingil minule arusaamatul põhjusel otsustasin seekord kotid hoopis tagaistmele visata. Igatahes, tagumine uks enam ei sulgunud. Vaatasin ukse üle, mingit nähtavat jääd või muid füüsilisi takistusi ma ei täheldanud. 

Kirusin autot, anusin, pobisesin, kirusin natuke veel. Kell oli juba 8.40, mis tähendas, et õigeks ajaks tööle jõudmise tõenäosus oli nutune. Saatsin lapse bussi peale, sest kui ma ka selle ukse mingi ime läbi kinni oleks saanud, siis teda ma enam ära visata ei jõudnud. See kirus ja pomises mulle midagi vastuseks, umbes, et nüüd on elu läbi, sest ta ei jõua bussiga ja jääb kooli hiljaks ning üldse on edaspidine eksistents kasutu. Siis helistasin ma ülemusele, kellel kriiskasid tema dramaatilised ja esmaspäevade olemasolust sügavalt pettunud lapsed valjuhääldisse. Ütelsin küll, et ma ei saa tööle tulla, sest mul auto uks ei lähe kinni, aga ta vist ei kuulnud või ei mõistnud. Lubas tagasi helistada, kui ta oma järelkasvu on maha raputanud. Ses suhtes, et kui keegi helistaks mulle enne kella kümmet hommikul ja teataks, et ta ei saa tulla, sest uks ei lähe kinni, siis ma poleks ka aru saanud. Nagu, so? Mine bussiga, sa ei pea ju autoga minema. Aga ma ei saa ju autot maja ette jätta lahtise uksega, eks. 

Siis helistasin kindlustuspakkujale, sest ma ei teadnud enam kellele või kuhu helistada. Selleks hetkeks oli mul juba olukorra tragikoomilisusest lõbus hakanud ja ma jumalast rahulikult seletasin neiule, et ma ei saa autoga sõita, sest uks ei lähe kinni. Lubati puksiir saata, aga ei tea millal, võibolla läheb mitu tundi enne kui jõuab. No läheb siis läheb, elu, eks.

Boss helistas seitsme minuti pärast tagasi, selgus, et temale oli kõik jummalast selge nagu seebivesi. Ütles, et tühista oma puksiirikutse, seo uks nööriga kinni ja sõida töö juurde sooja garaaži, kus keel (või mina ei tea, mis selle ametlik nimi on), mis ust kinni peaks hoidma üles sulab. Et ära muretse, see on normaalne sellise hirmsa tuisu ja külmaga. Kõik saab sinu armasa Volliga korda. Nagu, täiesti teemaväline ääremärkus, aga vot just sellistel puhkudel tunnen ma, et mingi mees, kellel on aju ja külm kõht, võiks mul endal kodus olemas olla. Mitte, et selliseid juhuseid kuigi sageli esineks ja nagu ajalugu on näidanud, siis leidub alati ka nendeks olukordadeks mõni mees, keda kannatab laenata, aga no on siis palju palutud, et mul oleks üks isiklik? 

Läksin tuppa tagasi ja seisin neli minutit esikus ja vaibamustrit, ehk ragistasin ajusid. Ma võin ukse nööriga kinni siduda, ma arvan, et saan isegi hakkama, probleem on, et mul pole ju nööri kodus. Sest milleks? Mida te muidu kodus nööriga teete? Mul tuleb ainult üks otstarve meelde ja no, meil pole kodus muidu neidsamuseid talasid ega konkse ka lae all, et... pesu kuivatada. Mingit lõnga on, nendeks juhtumiteks, kui mul tekib soov midagi kududa või heegeldada, ütlen etteruttavalt - ei teki, - aga no natuke ma nagu füüsikast tean, et lõng küll seda rasket ust mul pööramise hetkel kinni ei hoia. Sall? Vaatasin oma sallid üle, ei raatsinud ühtegi ohverdada. Lõpuks leidsin ühe mantlivöö. Otsustasin, et mantel on nagunii juba vana ja topiline ja see vöö vast kannataks pisut rohkem vintsutamist. 

Läksin tagasi autosse ja hakkasin vööd lingi ja peatoe külge siduma. Eriti palju tolku sellest polnud. Ei saanud ma seda kinnitatud nii, et uks kindlalt kinni püsiks. Ja siis tuli mul üks neist haruldastest loomingulistest ideedest, mis saavad sündida ainult ekstreemsetes oludes. Tagaistmel on ju turvavöö, mis surve korral raskust püüab ja kinni hoiab. Polnud seda turvavööd ka lihtne läbi lingi ajades tagasi pessa kinnitada. Proovisin üht ja teistpidi, panin kõik oma musklid, nii need üleval korpusel, kui teised, tööle ja saime hakkama. Ausalt, ilma igasuguse piinlikustundeta teatan - täiega boss tunne oli. 

Sõitsin siis töö juurde nii, et mul punane kolmnurk paneelil silmi pimestas. Jah, mu armas Volli, ma tean isegi, et uks on lahti, kannata nüüd ära see lühike sõit. 

Tööle jäin 12 minutit hiljaks. Tund aega hiljem oli uks juba üles sulanud ja kõik korras. 

Tund aega hiljem sõitsin Krahv von Kolmandale järele, et ta kooli tuua. Tal esmaspäeviti algavad tunnid kell 10 ja ma olen tal tavaliselt järgi käinud. Jah, ma tean, mina olengi see õudne emme, kes oma lastele taksojuhti mängib. Pööritame koos korraks silmi ja teeskleme, et on suuremaid vigu, mida oma lapsi kasvatades teha saab. Arvestades, kui palju ma pidin võimlema, et ta kooli sisse saada, siis see, et ma korra nädalas teen tema pärast ühe lisasõidu, on täiesti köki-möki minu jaoks, vaevalt väärib äramärkimist. Õnneks on mul ülemus algusest peale rääkinud, et esiteks elan eraelu ja kui aega üle jääb, siis tegelen tööasjadega ka. 

Jõudsin siis koju ja kutt magab tagumik upakil ja hambad laiali. Noh, sai kiirelt mingi banaani põske ja hambad pestud. Kodus avastasin, et minu hommik oleks potentsiaalselt võinud veelgi halvemini alata, sest dušipea oli lahti tulnud. Selle jama sai Esmasündinu endale kraesse. Perekonna eelised - jagatud pasarahe. 

Sõbrannaga hiljuti arutasime teemal, et kui hommik algab sitasti, siis kas see tähendab, et ülejäänud päev kulgeb samas vaimus või saab ülejäänud päev ainult paremaks minna. Mina usun seda, et kui algus on kohutav, siis iga väikse õnnestumise eest oled juba pisarateni liigutatud ning tänulik. Kuigi võib ka nii olla, et kui tuju on juba hommikul ärev, siis on päiksekiirt ka keerulisem tabada. 

Lõuna ajal käisin oma kolmanda doosi järel, see sujus kenasti. Isegi liiga. Täielik VIP tunne oli. Küsiti igasuguseid küsimusi, räägiti minuga (nagu inimesega), oodati koos minuga. Loeti sõnad peale, et ärgu ma trenni tehku ja sauna mingu. No jah, mul oli tegelikult broneeritud küll CrossFiti treening ja mõtlesin, et kui ma jaksan, siis ikka lähen. Nagu, mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab? Vaevalt ma südari saan või midagi.

Kell neli oli mul juba sellevõrra kehv olla, et ma tühistasin ise oma trenni. Õnneks see polnud maailma kõige halvem uudis, sest olin eelmisel õhtul just uue raamatuga alustanud, mis tundus liiga põnev, et selle arvelt trennis higistada. Kõrvalmärkus, väga raske on elu, kui sul on rohkem kui üks kirg elus, kuidas te ülejäänud oma asjade vahel tasakaalu hoiate?

Koju jõudes oli kehv enesetunne kui käega pühitud. Kraamisin terve korteri laest põrandaliistudeni ära valmistasin korraliku sooja eine ja energiat ajas ülegi.  Vähe ma polnud vihane, et trenn vahele jäi! Sõbranna arvas, et nagunii ju keelati trenn ära, mis siin ikka nukrutseda. Aga vot me töö juures ka ülemusega just arutasime, et miks? Miks ei või vaktsineerimispäeval trenni teha? Sõbranna ütles, et sest immuunsus on nõrgem ja haigustele vastuvõtlik. Minu talupoja mõistus tõrgub selle selgitusega leppimast. Miks mul on trennis suurem risk haigestuda, kui ostukeskuses või teatris? Kui asi oleks nõrgenenud immuunsusest, siis nad ju ütleks, et istu täna kodus ja vaata Netflixist "Manifesti", aga nemad ütlevad, et trenni ei tohi minna, sauna ei tohi minna, vanni ega ujuma (aga duši alla võib, rõhutati) ja alkoholi ei tohi. Kuidas need tegevused on seotud vaktsineerimisega? Ei, ma tegelikult küsin. Olen veendunud, et mu lugejate hulgas on teadjaid, kes on selle kohta juba jõudnud lugeda ja uurida ning palun, et kui te vähegi raatsite, siis jätke kommentaar. 

Ja veel tahan ma teada, et miks on kohvioad kallimad, kui jahvatatud kohv? See pole vaktsiiniga seotud. Lihtsalt, ma ei saa aru. Sest tootjal on ju ubasid lihtsam pakendada ja jäävad ära ka jahvatamisega seotud aja ning töö kulu. Ma ise kahtlustan seda, et jahvatatud kohv pole nii kvaliteetne, umbas sama, miks on lõhemass odav, kuigi lõhekala on kallis. Aga kui keegi nagu reaalselt teab, siis ma hariks ka end. 

Õhtul siis lugesin ja sõin ja parandasin oma dušipead. Mõtlesin, et see on mul tegelikult vana juba. 5 aastat, et äkki on aeg see välja vahetada ja uus osta. Kui sageli teie oma dušikraane ja muud sinna juurde kuuluvat vahetate? 

Õnneks möödus õhtu rahulikult, jõudsin täiesti viisaka hulga lehekülgi läbi lugeda, no sada kopikatega, mis on tööpäeva õhtu kohta ikka mingi rekord juba minu jaoks. Ja lisaks ma mainin ka, et ma olen vist oma unerütmi lõpuks tagasi saanud. Magamata öid tuleb nädalas 1-2, mitte nii nagu enne, et 1-2 ööd sain normaalselt magada. Ei võta midagi une soodustamisek. Praegu tarvitan oma kolesterooli ohjamiseks Omega hapet, Redasini ja lisaks võtan Kaltsiumi+Tsinki+Magneesiumi 1 kapsli. Purgi peal on kirjas, et peaks võtma 2, aga kuna mul suurema annuse juures tõmbas seedimise umbe, siis mulle see 1 kapsel praegu sobib. Kunagi lugesin, et kaltsiumit peaks enne und võtma, toob parema une. Võimalik, et asi on selles, mul väga vahet pole, hea meel, et magada saan normaalselt. 

Kuidas teil esmaspäev möödus?