"Tunnel"

"El Tunel"

Ernesto Sabato

Tõlkinud Asta Põldmäe, Tiiu Põder

Korrektor Krista Kiin

Postimees Kirjastus, 2019

158 lk

Juan Pablo Castel on mõrtsukas. Ta on tapnud ainsa inimese, kes teda mõistis ja keda ta armastanud oli. Vanglas, oma karistust kandes, otsustab ta üles kirjutada kogu loo, algusest peale. Ta kirjeldab seda, kuidas ta naisega kohtus, kuidas teda kuude kaupa tänavatel otsis, kuidas ta teda jälitas ja kuidas nende afäär kulges, kuni selle hirmsa ja kohutava kulminatsioonini. 

Ennasthävitava ja psühootilise armastuse käsiraamat. Armastuslugu, mis pealtnäha paistab kirglik ja ebamaine, on algusest peale täis vihjeid katastroofile, millega see kulmineerub. Autor on suutnud suurepäraselt kirjeldada ning edasi anda seda, mis toimub haiglaselt armunud inimese hinges, tema palavikulist ängi, rahutust, meeletust, ebamoraalsust. Kuidas tema mõtted tormavad ta peas allutades igasuguse sündsustunde ja reaalsustaju, kuidas ihaldusobjekti nägemine ja kätte saamine saab tema ainsaks sundmõtteks.

Miks see raamat kõnetab? Vast kõik me oleme armunud olnud nii, et muu maailm taandub, ähmastub, ühtlustub ja kaob selle taustal. "Ma ei maga, ma ei söö, ma ei taha teha tööd", me kõik oleme seda kogenud. Tunded võtavad laevarooli üle, täiskiirusel karide poole. Piir selle vahel, kus see tunne muutub ohtlikuks, on õhkõrn. Ei hakka luiskama, selle piiri lähedal võib päris mõnus olla. Terve psüühikaga inimesed saavad õigel hetkel pidama. Aga kuna me sinna lähedale vahel jõudnud oleme, siis mõistame ka neid, kes pidama pole saanud.

See raamat on suurepärane demonstratsioon vägivaldse suhte märkamiseks selle varastes staadiumites. Jah, võib näida romantiline, kui meid otsitakse üles, kui meie kohta kogutakse infot, kui me pakume huvi. Aga kui see on liiga intensiivne ja ahistav, kui sõnad "ma armastan sind", "sa oled ainus inimene, kes mind mõistab", "ma ei taha ilma sinuta elada", öeldakse tutvuse esimestel päevadel või nädalatel, siis see peaks olema ohu märk. Nagu olen kirjutanud, siis me ju ei armasta tegelikult teist inimest, me armastame versiooni temast, mille oleme loonud oma peas. Jah, pikemas suhtes see versioon muutub rohkem ehk selle päris inimese moodi, kellesse me armunud oleme. Aga kas on päriselt võimalik paari nädalaga teist inimest nii hästi tundma õppida, et rääkida armastusest? Või on see siiski midagi muud, mida tuntakse? 

Igatahes, väga võimas lugemiselamus. Julgen soovitada kõigile. 

Raamatu võtsin seekord raamatukogust kampaania "Pimekohting raamatuga" raames. Ma jään siin vastuse võlgu, kas see on seotud Valentinipäevaga või tehakse seda kampaaniat mingil muul ajal aastas ka, aga varem pole mina julgenud sel viisil raamatuid laenutada, kontrollfriik nagu ma olen. Aga peab ju mugavustsoonist end aegajalt välja nügima, muidu arengut ei toimu. Raamat tundus õhuke ja kirjeldus sellel köitev. Pean tunnistama, et riiulist niisama teda laenutanud poleks. Nii et minu puhul oli see eksperiment edukas ning usutavasti olen järgmine kord altim samal moel tundmatut raamatut laenutama.