Ah, minge metsa!

Jah, ma mõistan olukorda. Mõistan antud postituse kohatust. See on sõjavaba tsoon. Sellest ühest postitusest juba piisas, et aru saada, kuidas mul pole midagi öelda ja iga koma sel teemal on nagu päästiku näppimine. 

Mõni päev on lihtsalt nõme. Ärkad vastikus tujus, kuigi praegu vist kogu Euroopa ärkab vastikus tujus. Osad ilmselt, nagu minagi, ei saa korralikult magada, sest hinges on ärevus. Äraootav rabedus. Midagi tahaks ära teha, asjade käiku kiirendada, näha juba seda valgust seal tunneli lõpus. Teadmatus on alati kõige hullem. Mingi fiktiivne rahu tuli, kui otsustasin enda jaoks, et tulgu siin mis tuleb, mina jään. Kui lapsed tahavad ja neid vastu võetakse, siis mingu isa juurde Hispaaniasse. Mitte, et ma ei kardaks, aga kes mind mujal ootab? Mis elu mul võõrsil oleks? Keegi ütles väga õigesti, et esimese põlve immigrantide elu pole kellegi elu. Piisavalt olen näinud ka seda oma kodumaal, kus haritud, intelligentsed, reisinud ja ilma näinud inimesed ikka veel täiesti süüdimatult räägivad sellest, et "tead, neeger tõi mulle burgeri, saad aru, neeger, noh, must nagu kuupaisteta öö novembri lõpus". Ja kuhu ma ka ei läheks, siis isegi oma heleda nahaga olen ma ikkagi võõras, ikkagi muiduleivasööja, kes tuli ja "meie laste käest töökohad ära varastas". Ma parem jään. Siin on ennegi sõdu üle elatud ja ellu jäätud ja siin on vähemalt omad inimesed, keel mida ma mõistan ja mentaliteet mida jagan. No ja kui see otsus on langetatud, siis elangi rahulikumalt. Tuleb mis tuleb, mina jään. 

Aga ikkagi, mõni päev on nõmedam kui teine. Polegi nagu mingid suured katsumused, mingid hullud hädad, mis konti murraks. Aga nagu, kui sa saad kirja, et su novembris tellitud mööbel, mis pidi kohale jõudma veebruaris, aga sa said kirja veebruaris, et see ei jõua veel vaid jõuab märtsis, ja siis sa saad kirja, et alles juuni lõpus... siis see teeb natuke nukraks. Sest põhjus, miks sul pole olnud juba tükk aega söögilauda on selles, et sa lihtsalt pole leidnud sellist, mis sulle meeldiks ja kui lõpuks leidsid, siis sa ikkagi ei saa, sest tootaja ei tee lihtsalt. Ja keegi pole süüdi, kellegi peale pole mõtet pahane olla, see on elu, asjad ei lähe nii nagu plaan oli. 

Pärast sellist uudist sõidad tööle ja kõrval rajal on suur, must ja hirmus veok, mille rataste pealt sinu äsjapestud autole igasugust ollust pritsib. Jah, väike asi, aga ikka ärritab.

Töölt lahkudes keerab sulle valge Lexus maastur ette ja sa tagurdad, et ta mööda lasta. Sinust möödudes krutib naaritsakasukas daam oma kinnastatud sõrmega meelekohta. Nagu, miks? Mille eest? Et ma lasin sul mööda sõita? Et ma julgesin üldse siin olla ja sa pidid pidurdama korra? Või milles minu debiilsus seisnes?

Kõht on terve päev tühi. Tean küll millest, hormoonid. Sööd terve karbitäie šokolaadikomme ära, kõht ikka tühi... Trennis on selline üleküpsenud banaani tunne - pude, kleepuv ja lääge. Ja nagu kiuste näed enda kõrval ainult ülitrimmis ja noori kehasid. Pärast trenni jääd sa kaupluses automaatsete uste vahele, sest andur ei reganud sind ära. Nagu, seisad seal kahe klaasukse vahel nagu pelmeen ja mõtled, et miks? Kuidas? Mille eest? 

Käid siis poes, otsid allahindlusi, aga ühtegi normaalset allahindlust pole. Kassas avastad muidugi, et kanafileel pole triipkoodi. Ahastad... Õnneks tuli müüja appi ja tõi uue kana. Pole veel maailm täiesti hukas. 

Saabud koju ja astud esikus supiloiku, sest poiss oli kogemata maha loksutanud, aga ei märganud. 

Jah, tühised, mõttetud "probleemid". Jah, mul on katus pea kohal, soe vesi kraanist, meelepärane mitmekülgne õhtusöök, pereliikmed elu ja tervise juures. Ma adun oma õnnistusi. Ja võib-olla ma ei oleks nii tundlik, kui maailmas oleks rahu. Kui sotsiaalmeedias ei käiks üksteisele ärapanemine selles osas, et kes kui palju ja kuhu juba annetanud on ja kuidas sa siin alles veel mõtled, et kuhu ja kas üldse. Näed pealt, kuidas kõik on vale: elad oma elu - sa oled hoolimatu mölakas, kas sa ei saa aru, mis ilmas toimub! Ei ela oma elu - mida sa külvad siin hirmu ja vaenu! Sõda on Euroopas, tuhande kilomeetri kaugusel Tartust, aga sõda on ka siin, meie peades, psühholoogiline sõda, olelusvõitlus oma õiguste eest, oma vabaduse eest tunda tundeid ja neid jagada. Ja see sõda, see kriis, on kestnud palju kauem kui nädal aega.